Mul on alati olnud plaan oma lapsed saada võimalikult väikese vanusevahega. Kui oleks olnud minu teha, oleksin ma ehk isegi väiksemat vanusevahet soovinud. Tagantjärgi on aga praegune seis ideaalne. Mu laste vanusevahe on 1a8k. Seega neli kuud oli mul kodus kaks alla kaheaastast.

Ma olen alati arvanud et kahe väikelapsega algus on veidi keerulisem, aga edaspidi on kõik pigem lihtsam kui raskem. Nad lahutavad teineteise meelt ja nad õpivad omavahel kraageldes nii palju eluks vajalikke oskusi (empaatia, läbirääkimised, jagamine jne). Ometi peale uudise avalikuks tegemist sain ma ka veidraid kaastundlikke kommentaare stiilis “oi nüüd läheb raskeks”, “vaeseke” ja “miks sa endaga nii teed?!”.

Ma olen endiselt veendunud, et kahe väikese vanusevahega laste saamine oli väga hea otsus ning jagan ka teiega, kuidas ma selleks ettevalmistusin.

Suurema lapse ettevalmistamine

Beebiuudisest teada saades hankisin sõbranna soovitusel oma üheaastasele nuku. Me hakkasime teda aegajalt kaasama meie igapäevastesse tegevustesse. Näiteks:

1. Võimlemine – kuna beebiga tuleb niikuinii võimelda, otsustasin ma seda kõike juba varem Georg Martinile beebi peal näidata. Tegingi nii, et korda mööda võimlesin nukuga ja siis tegin sama harjutust temaga. Kui ta aja jooksul (beebi tulekuni on ju ikkagi 9 kuud) suuremaks sai, muutus võimlemine selliseks, et mina võimlesin nukuga ja tema kõrval tegi neid samu harjutusi ise. Täna võimlen mina beebiga ja kui tal on huvi, tuleb kõrvale kas ise või nukuga võimlema.
2. Mähkme vahetamine – kui ma vahetasin temal mähet, vahetasin seda ka nukul. Kuna kasutame ka riidest mähkmeid, oli väga hea teda kaasata ka uue mähkme toomisse ja vana mähkme pessu viimisele. Kusjuures see lihtsustas ka Georg Martini mähkmevahetust. Selle asemel, et teha ettepanek mähkme vahetuseks ja kuulda “EIII!”, küsisin ma “Kellel me enne mähkme ära vahetame? Tital või sinul?”. Nii läks ta juba voodisse selili ja mähkmeid vahetasin ma mõlemal. Tänaseks on Georg Martin suur abiline puhaste mähkmete toomisel ja siiani soovib aegajalt ka enda nukukesel mähkmeid vahetada.
3. Magama panemine – see ei olnud küll nii püsiv rutiini osa, aga kui meeles oli, panime ka nukukese magama. Ilusti tekikese peale ja oma kindlasse kohta. Ma pole kindel, kas sellel mingisugust mõju meie tänasele elule oli, aga ehk siiski tegi selle nuku näite veidi inimlikumaks.

Ka rääkisin nuku näitel seda, et kui ta veel istuda ei oska, siis ta süüa ei saa ja ainult joob. Kui ta istuma õpib, siis hakkame talle süüa ka andma. Seda siis selleks, et ta beebit isegi mitte mängult toitma ei hakkaks. Kuna verbaalselt sõnavara tal sel hetkel veel väga palju ei olnud, käis see suhtlus suuresti beebiviipekeeles ning sain selle jutu ka ilusti pildile.

Ööune ümberkorraldused

Georg Martin on algusest peale maganud meiega ühes voodis. Igaks juhuks mainin, et jah, ma olen ohtudest teadlik ja tegin siiski oma teadliku valiku minna seda teed ning ei kahetse midagi.

Georg Martinit ootas niigi ees kaks suurt muutust – rinnast võõrutamine ja uue beebi tulek. Aasta lõpus veel ka kodu vahetus. Eraldi oma voodisse kolimist me siia listi kohe lisada ei tahtnud, nii tuli leida lahendus mille käigus ta jääb kaisulapseks. Ma ei kujuta ette ka seda emotsiooni, kui kogu ülejäänud pere magab ühes toas, aga siis üheaastane peab järsku jääma üksi… Selline lahendus oleks kindlasti andnud rohkem põhjust armukadedusele.

Kõik neljakesi ühte voodisse me väga hästi ei oleks mahtunud ja ega me seda ka ei soovinud. Georg Martin siiani ärkab paar korda öö jooksul ja polnud ju üldse ette teada kui hea magaja meie beebi olema hakkab. Et mina ja Jüri ei peaks mõlemad nii Georg Martini kui Laura Mirteli ärkamisetele reageerima, otsustasime ajutiselt end ööseks lahku kolida. Jüri magab Georg Martiniga ühes toas ühes voodis ja mina Laura Mirteliga teises toas.

Ma saan aru, et see on paljude jaoks vastuvõtmatu ja mõeldamatu üldse, et mees ja naine (kasvõi ajutiselt) eraldi magavad, aga meie jaoks on see hetkel parim ja toimivaim variant. Ega neljakesi ühes toas magamine paarisuhet kuidagi kvaliteetsemaks ei teeks ;).

Sellise muudatuse tulemusena ärkab Jüri öösel 0-2x Georg Martini vajaduste peale, paneb talle teki peale vms ning magab edasi. Mina ärkan 2-3x, et anda Laura Mirtelile piima ja vahetada mähe. Minu tegevused vajavad toast väljumist (Laura Mirtel ei saa kahjuks rinnapiima), askeldamist ja valgust. Asjad mis segaksid nii Jüri kui Georg Martini und.

Ühel päeval kolivad Laura Mirtel ja Georg Martin ühte tuppa magama. Räägime sellest Georg Martinile juba praegu ja ta tundub olevat elevil. Vähemalt ei jää keegi meist üksi magama. 🙂

Minu enda meelestatus

Kindlasti on mind aidanud paari asja põhjalikum läbimõtlemine. Näiteks korrutasin ma endale (ja Jürile) pidevalt mõtet, et ühe lapse pärast ei pea teine jääma lähedusest ilma. Kui Georg Martin tahab sülle, siis ta saab. Mul on ju kaks kätt. 🙂 Eks ta veidi keerulisem ole, aga kahe nutva lapse korraks süles lohutamine on oluliselt lihtsam, kui hiljem selle solvumise ja armukadeduse tagajärgedega tegelemine.

Lisaks – sama palju, kui ma ütlen Georg Martinile “palun oota, ma tegelen beebiga, siis sinuga”, pean ma ütlema Georg Martini kuuldes ka beebile “palun oota, ma kõigepealt tegelen Georg Martiniga ja siis sinuga”. Isegi siis, kui beebi ei nuta või tal pole sellest sooja ega külma. See on oluline vanemale lapsele. Nii ei ole ta teisejärguline ja ei pea alati beebi järel ootama. Vahel ootab beebi tema järel ka, sest tema on ju ka sama oluline.

Prioriteetide läbimõtlemine. Koduse lapsevanemana on justkui minu vastutada ka kodune toit, koristamine, pesu pesemine jne…? Tegelikult ju ei ole. Tegelikult selle aja, mis veedab teine lapsevanem kodust ära, veedan mina eelkõige lastega. Kui Jüri on kodus, saame me ühiselt jagada nii lastega kui ka kõikide majapidamistöödega tegelemist. Ärge saage nüüd valesti aru – kui mul aega võimalust ja energiat on siis muidugi ma koristan, kokkan ja teen! Ma teen seda tegelikult ikkagi iga päev! Aga vahe on selles, et nende asjade tegemine ei ole kunagi eeldus või iseenesestmõistetav. Nende tegemata jätmine ei tekita stressi vaid nende ära tegemine tekitab pigem saavutustunde! See on aidanud hoida stressi miinimumi peal ja muretseda asjade pärast, mis on päriselt sel hetkel olulised.
_{(igaks juhuks mainin, et mu lapsed kasvavad siiski üsna puhtas keskkonnas ja ei söö vahepalana tolmurulle…)}

Tugivõrgustik

Selleks, et rahulikult beebit tundma õppida ja me saaks kohaneda eluga kahe lapselapselise perena, võttis mu ämm augusti lõppu – septembri algusesse puhkuse. Tal oli kaks nädalat, et pakkuda Georg Martinile nii palju tähelepanu kui ta vajab ning abistada meid ka muudes asjades. Näiteks ei tohtinud ma suuri raskusi tõsta, aga Georg Martin oli üleöö minu jaoks raskeks muutunud. Ma vajasin taastumiseks ja tema tõstmiseks veidi aega ja nii ei tõstnud ma teda ei vanni, ei söögitooli, ega muidu õues (kärusse vms)..

Tänu ämma abile sain ma rahus õppida beebit tundma ja tutvustada neid Georg Martiniga omavahel vähehaaval. Lisaks ei olnud meil endal alguses väga meeles toidule mõelda. Iga päev enne tulekut ta uuris, mida poest võiks tuua ja nii ei jäänud me kordagi ka nälga.

Kui vähegi võimalus, võtke paariks esimeseks sünnitusjärgseks nädalaks endale keegi appi! Kui mitte lapsega tegelema, siis söögi või pesumajandusega abistama. Iga selline väike abi loeb ja aitab väga!
Kui mõni su lähedane lähiajal sünnitab, siis paku, et teed talle mõned õhtusöögid või viid suurema lapse vahepeal mänguväljakule või kohvikusse.. Aga kindlasti ära kohe oota võimalust pisibeebit näppida! Jäta värskele emale ja beebile oma aeg ja tegelegi vaid sellega, millega sa lubasid appi tulla! Siit saad lugeda üldiseid nippe pisibeebiga perel külas käimiseks.

Lisaks sellele, et paar esimest nädalat oli ämm meile abiks, hakkas edaspidi mõned tunnid nädalas Georg Martiniga õues käima ka tema tädi Kata. Neil tekkis omavahel äge side, Georg Martin sai õues mõnuga mängida ja mina aega magada/süüa/koristada..

Asjad

Elasime esimesed kuud küll veel neljakesi kahetoalises korteris, kuid ma ei soovinud kindlasti hakata Georg Martinit kuidagi piirama. Ma ei soovinud pidevalt korrutada “oleme nüüd vaikselt, tita magab!”. Seetõttu unistasin ma valge müra masinast. Õnneks mu sõbrannad kinkisid mulle helinaudi. Imeline asi! Laura Mirtel kuuleb terve une ajal koguaeg taustaks ühtlast müra. Nii ei võpata ta ühegi kukkumise, paugu või kiljatuse peale, mis teisest toast kostuda võiks. Helinaudil on veel mitmeid helisid, aga minu lemmik asi tema juures on võimalus panna taimer kas 30, 60, 90 minutit või üldse mitte! On ka variant, et ta töötab seni, kuni ma ta välja lülitan, või aku tühjaks saab!

Kahe lapse käru suhtes olin ma skeptiline. Mõtlesin korraks ka seisulauale, kuid siis nägin, kuidas seda kasutavatel inimestel pole jalgadel ruumi ja nad lükkavad käru, seistes ise selle kõrval. Tundus üsna ebamugav, seega selle ma välistasin.
Lootsin, et Georg Martin hakkab ise kõndima ja kahe lapse käru meil vaja ei olegi.

Siis aga pakkus mulle sõbranna mõistliku hinnaga oma kahest Emmaljungat. Ostsime selle ära ja oleme mõned korrad proovinud. Talvel tundub ta suuremale lapsele paksu kombe tõttu veidi ebamugav ja kitsas, kuid kevadel võtame ta pikematel jalutuskäikudel kindlasti kasutusele!

Üldist soovitust – kas kahelapse käru soetada, või mitte, ma anda ei oska. Väga palju sõltub millised on üldse pere käigud ning kui pikki vahemaid laps läbida jaksab.

Kas ekraanid võiks ka abiks olla?

Sellest kirjutasin eraldi postituse, mida võid lähemalt lugeda siit.

Kuidas need ettevalmistused siis mõjunud on?

Ma olen selle esimese viie kuu jooksul vaid ühe korra ahastusest täiesti nutnud ja end lootusetult tundnud. Nimelt hakkad Georg Martin septembri alguses lõunaunesid vahele jätma. Meil oli varem suurepäraselt toimiv rutiin, aga nüüd järsku ei saanud ma teda mittteeee kuidagiiii magama. Nii mul oli mingi hetk kaks nutvat väsinud last ja null ideed.

Paari päeva jooksul ma võtsin selle võimaluse lihtsalt teadmiseks – Georg Martin võib-olla magab lõunaund aga võib-olla ei maga ka. Nii kadus minu jaoks ära see surve ja pettumus, kui ta seda ei teinud ja meie argielu muutus taas stressivabamaks. Tänaseks oleme rütmi enam vähem tagasi paika saanud ja Georg Martin jätab lõunaune vahele umbes nädalas korra.

Armukadedusest

Ma ütleks, et Georg Martinil vahel harva lööb küll armukadedus välja, kuid see pole kuidagi pahatahtlik Laura Mirteli suhtes. Isegi kui ta nutab, et sülle tahab just tema, siis alati pakub ta välja ka lahenduse, mida pakkuda Laura Mirtelile. Näiteks “Laura Mirtel tooli, Georg Martin sülle!”.

Argirutiin

Georg Martin on soovi korral alati kaasatud tegevustesse Laura Mirteliga. Kui Laura Mirteliga parasjagu ühtegi tegevust ei toimu (mähkmete vahetamine, võimlemine, toitmine..), siis on ta meiega koos vaatamas, kui vingeid torne tema suur vend ehitab või kui kiirelt tema autod sõidavad. Vahel tahab Georg Martin meist ka lihtsalt puhkust ja lähebki iseseisvalt teise tuppa omaette mängima. Ma teavitan teda, kui lähen Laura Mirtelit magama panema, või midagi muud tegema. Ta ise siis otsustab, mida ta selle infoga peale hakkab.

Omast kogemusest ütlen, et elu kahe väikelapsega ei ole nii hirmus midagi. Laura Mirtel on nüüd viiekuune ja ma olen juba hakanud lõunaunede ajal ka veidi töiseid projekte tegema ning jõudsin nüüd ka blogini!

Jagage kommentaarides ka oma kogemusi, või hirme seoses kahe väikese lapsega korraga toime tulemisega! 🙂