Meil on vaja teile rääkida veidi Laura Mirtelist. Aga et see kõik oleks hoomatavam, tutvustan teile tema lugu täpselt selles järjekorras, nagu ka meie seda kogesime.
Laura Mirteli sünnilugu on kirjas siin. Saime Laura Mirteliga haiglast koju paar päeva peale tema sündi. Jüri ema oli veel puhkusel ja veetis oma päevad suuresti just Georg Martini meelt lahutades.
Esimene ehmatus
Päeval, mil Laura Mirtel oli 10päevane, läks Georg Martin oma vanaemaga vanalinna ümber jalutama. Jüri läks tööd tegema ning mina jäin Laura Mirteliga koju. Olin talle just süüa andnud ning ta jäi mu süles magama. Istusin voodil poolpüstises asendis.
Siis järsku hakkas Laura Mirtel oksendama. Ta oksendas suure kaarega piima välja ja järsku pigistas suu kõvasti kinni. Tema silmad olid suured, justkui paanikas. Keha tõmbus krampi ja tundus nagu ta tahaks ahmida õhku, aga ei saa.
Mul käis peast läbi miljon mõtet. Kas ta hingab? Miks ta ei hinga? Mis asendis ma teda hoidma pean? Kellele ma helistama pean? Kiirabisse? Aga kui ta kohe uuesti hingama hakkab, on see ju mõttetu paanika väljakutse? Kas ma helistan Jürile? Tal läheks 10min koju jõudmisega. Kas tal läheb kohe paremaks? Oh, Laura Mirtel nutab! Ei! Jälle on tal suu kinni? Mida ma ometi tegema pean? Mis asendis tal kõige parem on? Kas ma helistan ämmale? Mida tema teha saab? Kiirabi? …
Õnneks see pikk mõttekäik võttis vähem kui minuti ja juba ma helistasingi kiirabisse. Kiirabi oli kahe minuti kaugusel ja ma jooksin neile trepist alla vastu.
Laura Mirtel oli endiselt teadvusel, kuid hoidis oma suud kramplikult kinni ja ei nutnud vaid proovis ahmida õhku. Silmad olid suurelt lahti ja otsis võimalusi nutmiseks. Iga ca 10sekundi tagant mõni nutuvääksatus siiski tuli.
Ma ei mäleta täpselt mida kiirabi tegi. Nad imesid mingi asjaga vedelikku veidi ninast ja mingihetk ütles kiirabiarst juhile “Lastehaiglasse. Ja kiiresti.”
Nii me sõitsime vilkurite saatel haiglasse. Ma olin endiselt oma kodustes retuusides ja piimaplekilises särgis. Laura Mirtel ei olnud minu süles, vaid kiirabiarstide. Nad muudkui korrutasid mulle “ema, sa oled väga tubli!” ja mina proovisin edutult pisaraid tagasi hoida.
Haiglas
Selliste juhtumite korral jäetakse haiglas paariks päevaks jälgimisele. Me olime seal neli ööd. Kõigepealt paigaldati Laura Mirtelile kanüül. Ma ise ei läinud kaasa ja ootasin palatis. Kanüüli prooviti paigaldada tund aega, aga tulutult. Nii nad proovisid õhtul uuesti. Teine katse kestis 45minutit ja lõpuks nad selle kanüüli talle paigaldatud said.
Meiega tegelenud lastearst märkas Laura Mirtelil paari eripära ja seetõttu igaks juhuks läbisime väga palju uuringuid. Aju, südame, puusade ja kõhukoopa ultrahelid sealjuures. Mainiti ka võimalust vajadusel geneetilised analüüsid teha. Üks puus oli veidi “toores” aga paari nädalaga oli see korras. Kõik muu oli ka korras, peale maksanäitajate, mis olid veidi tasakaalust väljas. Ei midagi ohtlikku.
Enne haiglast välja saamist pidime nii mina kui Jüri läbima beebi esmaabi koolituse. Jüri proovis nuku peal elustamist ka praktiliselt järgi. Saime soovitused hoida pikemad söögivahed, et laps vähem piima välja ajaks ning vajadusel söögikordade vahel hoopis lutti kasutada.
Saime mõne päeva pärast koju ning pidime kuu aja pärast minema vastuvõtule Laura Mirtelit uuesti üle vaatama.
Mured kehakaaluga
Vahepeal käisime ka perearsti juures. Seal tundus talle, et Laura Mirtel on vähe juurde võtnud.
Sünnikaal (25.august) 3020g
Kaal väljakirjutamisel (27.08) 2844g
Kaal 10 päevaselt (4.sept) 3170g
Kaal neljanädlaselt (25.sept) 3320g
Leppisime kokku, et kaalun Laura Mirtelit uuesti kahe nädala pärast, kui ma lastehaiglasse füsioterapeudi juurde lähen. Seal näitas kaal (4.okt) 3550g.
Ma polnud kindel, kas see kaalutõus on piisav, või mitte. Nii ma otsisin abi imetamisnõustajatelt. Vaatamata sellele, et ma andsin Laura Mirtelile väga tihti süüa (vahed olid alla 2h), soovitati esimese asjana ikkagi lutist loobuda. Kuna Laura Mirtel ajas väga palju piima välja ja mul oli värskelt meeles mälestus sellest, kuidas lapsel võib oksendades hing kinni jääda, ei olnud ma sellega nõus.
Väga palju tulutut pumpamist, oksendamist ja kaalumist hiljem otsustasin, et on aeg anda juurde lisapiima. Veidi oli sellest ka kasu, kuid mitte palju.
Teine kord lastehaiglas
Oktoobri lõpus läksime järelkontrolli lastehaiglasse. Laura Mirtel tundus arstile endiselt veidi omapärane. Väike kaaluiive aga piisav probleem, et kutsuda meid haiglasse paaripäevasele jälgimisele.
Nii me veetsime novembris plaaniliselt kolm päeva lastehaiglas. Kaalusin last enne ja peale igat toidukorda, panin kõik kirja ja käisime veel ka mõningatel uuringutel.
Selgusid ka mured silmadega ja lihastega. Silmaarst mõõtis Laura Mirtelil -6/-7 silmade nägemistugevuseks. Ütles, et umbes pooleaastaselt võiksime tagasi kontrolli minna ja siis kirjutame beebile prillid. Lihaste uuringul öeldi, et lihashaigust välistada ei saa. Midagi täpsemat nad seal teada ei saanud.
Nutsin ühe peatäie ja siis tuli edasi tegutseda. Kõhukoopa ultrahelis tuvastati refluks, mis oli ka põhjuseks, miks Laura Mirtel nii palju toitu koguaeg välja ajas. Arsti soovitusel hakkasime Laura Mirtelit toitma Aptamil AR-iga, mis siis kõhus pakseneb ja seetõttu ei oksenda ta seda nii lihtsasti välja. Paksendajaks on täiesti naturaalne jaanileivapuujahu, mis keha jaoks on lihtsalt süsivesik.
Proovisin veel paar nädalat ikkagi öösiti veel rinnaga toita, kuid sellel lihtsalt polnud mõtet. See oksendamine oli kurnav nii talle kui mulle, seega läksime 100% Aptamil AR-i peale üle. Samuti oli vaja, et ta magaks nurga all, mitte täiesti pikali asendis. Nii kolis ta minu kaisust esialgu kärukookonisse, kus ma tõstsin peaosa, sättides madratsi alla padja ja rätikuid. Siis ostsime talle sõpradelt ära nende reisivoodi, sest ka seda sai sättida kalde alla, nii nagu vaja.
Nüüd on piima väljaheide minimaalne ja kaal tõuseb okeis tempos.
Haiglast välja läksime plaaniga teha geneetilised uuringud ja aju-MRT. Veebruari alguseks leppisime kokku ka silmaarsti aja.
Jaa see kõik on alles algus…
Keiti.blog 