Minu kogemus: väikelaps ja ekraanid

Eessõna: mina ei poolda lastele ekraanide näitamist ning lisaks teaduslikule kirjandusele tugineb mu seisukoht ka isiklikule kogemusele. Küll aga ei ole see postitus mõeldud näpuviibutamiseks või ei soovi ma kedagi panna end pahasti tundma. Minu kogemus äkki innustab kedagi ikkagi esimestel rasketel hetkedel ekraane mitte näitama, et oma edaspidine elu lihtsamaks teha.

Kui ma olin täiesti viimase vindi peal rase (40+ nädalat juba täis), ei jaksanud ma mingitel hetkedel enam Georg Martini jaoks (sel hetkel 1a8k) nii palju olemas olla ja ma näitasin talle youtubeist trammide videoid.
(Ta ei olnud seni muus kontekstis peale videokõnede ekraane väga saaanud)

See oli viga.

Ekraanidel toimuv on ajule nii stimuleeriv, et peale seda kõik muu, mis toimub päriselus ei tundu ajule enam piisav. Aju sai nii vähese vaevaga nii palju meelelahutust. Kui ajul on võimalus, on ta laisk – miks ta peaks nüüd sama tunde kättesaamiseks ise vaeva nägema ja mõtlema?! See kõik väljendub kohe ka käitumises.

Kuna ekraani ära võtmine tekitas suurt draamat, otsustasin proovida korraks nii, et las siis vaatab kuni isu täis saab ja lõpetab ise ära. Peale tervet tundi trammivideosid ei näidanud ta ikka ühtegi tüdimuse märki. Nii otsustasin ma rohkem ekraane mitte näidata.

See paar päeva ekraanide näitamist lõppes õnneks nii, et mina läksin sünnitama ja Georg Martin veetis aega vanaemaga. Seda, et ka vanaemal on seadmed, mis oleksid võimelised samu videosid näitama, ta ei teadnud. Ometi kui ma haiglast tagasi tulin, siis minu telefoni nähes algas suur nutt ja trammivideode nõudmine. Tuli teha täielik ekraanivõõrutus. Ma ei saanud lastest koos isegi pilte teha, sest minu telefoni nägemine tõstis kisa.

Katsed teha pilti lõppesid katsega minult telefon ära võtta…

Tänaseks ei ole Georg Martinil minu telefonist sooja ega külma. Kui see kusagil vedeleb, toob ta selle mulle “emme telefon” ja ongi kõik. Sülearvutit nähes küsib ta vahepeal sealt bussilaulu, aga ka siis on see vaid heliga ja mitte videona. Viimased paar päeva olen tundnud ise, et tahaks veidi rohkem liigutada ja võtsin ette lastele sobiva võimemisvideo. Nii me veedame ca 15minutit päevas youtube’i eeskujul võimeldes. Kui selle vastu huvi kaob, kaob ka huvi kogu arvuti vastu.

Ehk siis minu kogemusel elu on lihtsam ja nutuvabam, kui ekraane mitte näidata. Kuna ta oma 2a2k jooksul ongi ekraane näinud nii palju, kui ma eelnevalt kirjutasin, siis oskab ta suurepäraselt ka omaette toimetada. Saan kenasti oma hommikukohvid soojana juua ka ilma multikate abita.

Aga ekraanid on ju kasulikud ka?

jah, aga ainult siis, kui täiskasvanu on kõrval ja selgitab ekraanil toimuvat. Niisama on tegu lihtsalt tugeva stimulatsiooniga, mille järel ootab ajukeemiat ees suur “langus”.

Olgu, ma saan aru, et 2aastane, kes pole ekraani näinud, on haruldus, aga alla aastastele ekraani näitamise populaarsus šokeeris mind.

Beebidele näiteks levib TikTokis “häkk” näidata youtube’ist “baby sensory” videoid. Nagu maagia! Beebid jäävad tasa ja jälgivad neid, eksole! PALUN ÄRGE TEHKE! Beebi ei nuta niiisama. Tal on selleks omad põhjused ja nendega tuleb tegeleda. “Aga ta jäi ju tasa?” Jah, inimene unustab nii mõnelegi oma baasvajadusele mõelda, kui tema aju on väga stimuleeritud (mitu korda olete intensiivse päeva järel avastanud, et olete unustanud süüa?!).

Meelelahutusena on beebile piisavalt stimuleeriv juba lihtsalt kontrastne must-valge pilt või sinu enda sõrmed ja nende jälgimine. Tahad rahus kohvi juua? Joo seda punasest tassist ja näita talle, kuidas see liigub suu juurde ja vasakule-paremale. See, et sa midagi juurde seletad teeb sellest kohvijoomisest 100x arendavama tegevuse, kui “baby sensory” vms videod…

Ma loodan, et vähemalt keegi sai siit motivatsiooni need raskemad hetked kuidagi teisiti lahendada kui ekraaniga. Ausalt, ka teiste kogemusi kõrvalt nähes – ekraan nii väiksele lahendab korraks ühe probleemi, aga tekitab kümme uut.

Võite kommentaarides jagada veel alternatiivseid lahendusi, kuidas saaks rahus vetsus käia või kohvi juua, ilma et beebile peaks ekraani kätte andma! 🙂

2 thoughts on “Minu kogemus: väikelaps ja ekraanid

  1. Rahus kohvi joomise lemmiknipp, kui lapsele samal ajal toitu ei paku – annan söötmistoolis talle mõne köögitööriista kätte, näiteks megasuur lemmik on silikoonist toidupintsel. Andsin kätte juba siis, kui ta midagi haarata suutis ja panime enda söömise ajal lapse söötmistooli (Peg Perego oma, mis käib lamavasse asendisse) ja siis enda kõrvale, et ta kohe harjuks ühiste söömaaegadega. No ja siiani kõik rasked igavushetked aitab üle eldada köögisahtel, kust lasemegi lapsel välja võtta pudrunuia, plastkarbid jmt talle ohutu. Ükski mänguasi ei konkureeri nende päriselu asjadega.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: