Georg Martini sünnilugu

Minu jaoks on Georg Martini sünni lugu väga positiivne sündmus. Mitte ainult selle pärast, et mul sündis imearmas beebi, vaid ka kogu protsess üllatas mind positiivselt. Jah, valus oli ka, aga see on ju sünnitus, valu käib asjaga kaasas.

Oma sünnitusplaanis nägin ma ette ilma valuvaigistiteta sünnitust. Olin varasemalt lugenud “Loomuliku sünnituse teejuhist”, kuidas sünnitava naise keha reageerib valule ja millised hormoonid selle peale vallanduvad jne… Tegin järelduse, et kui ma vähegi suudan, eelistan valuvaigistiteta sünnitust. Kui ei suuda, siis oleks plaan B naerugaas, aga epiduraali soovisin vältida.

Sünnitusasenditest soovisin ükskõik.-mida-ainult-mitte-selili asendit. Vanni sünnitamine ei tekitanud minus mingeid emotsioone. Mõtlesin, et kui võimalus avaneb, siis äkki prooviks, aga ekstra ei osanud seda tahta. Nii minul, kui Jüril oli soov, et ta oleks sünnituse juures kuid see, kas Jüri lõikab nabanööri läbi või mitte, oli Jüri otsustada.

Kuidas see kõik juhtus:

12.detsembri hommikul käisin kella viie paiku vetsus, nägin limakorki ja peale seda algasid esimesed tuhud. Tuhud olid suhteliselt leebed, esialgu ca 7-15min vahedega. Muret ei tundnud ma üldse, sest kella kümneks oli kokku lepitud arsti visiit. Magasin veel paar tundi ja siis ärgates ütlesin ka Jürile, et täna on see päev. Olime põnevil, sõime rahulikult hommikust, läksin KTG-sse ja arstile. Arst tegi ultraheli, mis ennustas beebit ca 4100g +/-500g. Avatust oli siis juba 3cm. Igaks juhuks andis arst kaasa paberi, millega oleksin pidanud 19.detsembril sünnitust esile kutsuma minema, kuid ta teadis, et see on kõigest formaalsus ning ütles ka, et suure tõenäosusega on õhtuks beebi käes.

Läksime peale arstivisiiti koju ning seal võtsin mõnusa vanni. Tuhud ära ei läinud ning peale vanni olid lausa 3-5 minutiliste vahedega. Küll aga ei kiirustanud ma ikka veel kuhugi, sest tuhud tundusid leebed. Ma aegajalt lihtsalt poole lause pealt ütlesin Jürile “oota korraks”, toetasin köögikapile või kükitasin ja samal ajal naersime, sest niiiiii põnev oli! Me saame lapse!!! Kohe kohe!!!

Tegime kohvi, Jüri ajas habet ja kella 13 paiku mõtlesime, et no lähme vaatame, mis haiglas öeldakse.
Haigla vastuvõtus kontrolliti mõõdeti tuhude vahedeks 4 minutit ja avatust 6cm. Sealt läksime edasi sünnitustuppa. Kell oli 13:30.

Kuna ma endiselt viskasin nalja ja kõndisin normaalselt omal jalal ning ei uu-tanud aa-tanud, siis tundus, et ega ämmakas ei uskunud, et mul on 6cm avatust.
Ämmaemand küll tutvustas ennast, kuid nentis, et kell 8 on ämmakate vahetus ning sünnituse võtab vastu keegi teine.

Tuhude ajal õiget muusikat valimas. Ühtlasi on see kõige viimane pilt minust rasedana.

Seadsime end sünnitustoas rahulikult sisse. Jüri laotas akendele kaasavõetud jõulutulukesed ning mina panin telefonist mängima muusika. Peale igat tuhu olime elevil ja naersime, sest me ikka veel ei suutnud uskuda, mis kohe kohe juhtuma hakkab.

Siis kui tuju oli veel hea!

Edasi hakkasid veidi intensiivsemad tuhud lühemate vahedega (nüüd ma enam nalja ei visanud). Palusin Jüril ühe tuhu ajal alaselja keskele massaaži teha. Järgmise tuhu ajal oli see väga vale koht kust masseerida ning ma tahtsin, et ta teeks seda rohkem külgede pealt, aga no tuhu ajal kannatust mul ei olnud ja oma soove Jürile selgitada ma ei osanud. Nii sai ta pahandada, sest ta ei osanud mu mõtteid lugeda… (Leebelt öeldes. Mina sellest palju ei mäleta, kuid selleks hetkeks olin ma juba väga konkreetse ütlemisega)

Kell 16:45 tulid ühe tuhu ajal veed. Kutsusime ämmaka, kes ütles, et kella kuue paiku vaatab ta siis avatust.
Mina ütlesin, et tahan pressida, mille peale ta küsis luba avatust kontrollida.
Oligi täisavatus ja hakkas aktiivne osa pihta!

Mind ühendati KTG-ga, et jälgida emaka tööd ning lapse seisundit. See oli kogu protsessi juures kõige ebameeldivam osa! Olla täiesti paigal, et KTG ikkagi õigesti näitaks, samal ajal kui kogu mu keha on ebamugav ja tahaks kõikvõimalikke teisi asendeid proovida. Selle kõige käigus olin ma voodis selili. Ainus asend, mida ma ei soovinud. Ütlesin seda ka ämmakale, kuid ta ütles, et ma veel ei saa end teisiti keerata. Peale paari pressi pakuti mulle võimalust keerata end käpuli aga no siis oli selle jaoks juba liiga hilja. Proovige end kodus selili asendist neljakäpukile keerata, aga kujutage ette, et hoiate samal ajal jalge vahel suurt arbuusi (muudest ebamugavust tekitavatest faktoritest rääkimata). Ei olegi nii lihtne?

Mitmed naised on rääkinud, kuidas nad presside vahel kurnatusest magama jäävad ja uueks pressiks üles ärkavad, või kuidas kogu see protsess toimuks justkui kusagil teises dimensioonis ja nad ei saagi täpselt toimuvast aru. Minu jaoks läks viimaste presside vahel korraks pea kuidagi veidralt selgeks. Presside vahel ei olnud üldse valus. Oli üsna hea olla, ma teadsin, mida ma tegema pean ja ma sain (enda meelest) aru kõigest, mis mu ümber toimus. Ma ei ole vist kunagi olnud enda jaoks nii selge fookuse ja mõtlemisega, kui siis sellel hetkel. Põnev on ka see, et kui tundsin uut pressi tulemas ning ämmakas juba hüüdis “pressi-pressi!” võtsin mina veel hetke, et enne seda sügavalt sisse hingata. Tundsin küll, et keha juba teeb tööd, kuid tundsin end paremini võttes uut pressi vastu rahulikult sisse hingates.

Ma ei tea miks, kuid ühel hetkel oli palatis juba ka arst. Arst ja ämmakas rääkisid lahklihalõike tegemisest, mille vastu ma protestisin. Tulemuseks olid küll pisikesed rebendid, kuid väidetavalt vajasid need vähem õmblusi, kui lahklihalõige oleks vajanud.
18:09 oli beebi kõhul!

4760g ja 54cm

Vot siis olin ma segaduses.. ma teadsin, et rasedus lõppeb sünnitusega, kuid ma polnud päriselt enda jaoks aru saanud, et mul ongi siis päriselt laps. Mul oli beebi kõhu peal. Mitte enam kõhu sees. Arst või ämmaemand või keegi tegeles mu rebenditega või millegagi.. ma sellest enam täpselt aru ei saanud, sest see, kui beebi minu kõhul oli, mõjus juba valuvaigistina. Tundsin end väga hästi.

Mõni hetk hiljem rääkis ämmaemand platsentast ja palus pressida, ma ei jõudnud sellega alustadagi, kui ta ütles “stopp ära tee”.
Ma ei teinudki midagi, kuid platsenta kukkus ise välja. See ämmaemand nägi oma 30a karjääri jooksul sellist asja neljandat korda.
Sellega kaasnes aga suur verekaotus ning mingihetk tegeles ruumis minuga ca 5-8 inimest (mõned vist koristasid/assisteerisid, ei saanud aru). Jüril kästi särk ära võtta ja beebi pandi tema rinnale nahk naha kontaktiks. Seega minu aeg oli vaid umbes 5 minutit, kuid mul on siiski hea meel, et ka Jüri selle võimaluse sai.

Kui beebi minu rinnal enam ei olnud, hakkasin uuesti valu tundma. Mingi suur sagimine käis edasi tagasi mööda palatit ning kõik proovisid suure verekaotusega tegeleda. Kaotasin peaaegu poolteist liitrit verd. Pidime seetõttu beebiga esimese öö veetma intensiivpalatis ning Jüri ei saanud meie juurde jääda.

Ma proovisin ka intensiivpalati vastu protesteerida ning läbirääkimiste käigus pakkkusin välja, et äkki ma siis saan perepalatisse, kui ma suudan iseseisvalt vetsus ära käia. Ämmaemand lõpuks ütles, et kui ma tõesti suudan ise püsti tõusta ja vetsu minna, siis saame perepalatisse. Tõusin voodist istuli, tahtsin püsti tõusta, aga siis tõdesin, et see ikkagi ei ole kõige parem mõte. Olgu, lähme siis intensiivi.

Esimese öö olin intensiivpalatis ja saatsin Jürile pilte ja videoid. Järgmisel päeval olin mingihetk juba võimeline pesemas käima ja nii lubati meid perepalatisse. Nii veetsime ühe öö üheskoos perepalatis ja 14.detsembril saime lõpuks koju.

Saime perepalatisse ja Jüri ei saanud Georg Martinilt enam silmi

Lõpuks läks sünnitus enam vähem nii, nagu olin oodanud. Mul on hea meel, et suutsin selle asja ilma valuvaigistiteta läbi teha ning mu sünnitus oli üsna kiire. Nii palju, kui ma teiste sünnituslugusid lugenud olen, on 6cm avatuse ajal tuhude vahel nalja viskamine ja chillimine pigem haruldus ning sellest teen järelduse, et minu sünnitus oli ka keskmisest kergem. Mul ei ole ühtegi negatiivset mälestust ning kui ma peaksin uuesti rasedaks jääma, siis mõte uuesti sünnitamisest ei hirmuta mind üldse.

2 thoughts on “Georg Martini sünnilugu

  1. Samastun sinuga! Ma läksin ka haiglasse ilma valudeta, vaid nö päevadelaadsed, ja öeldi et 5cm. Ma poleks arvanudki 😀 läksin siis haiglast hoopis mäkki veel jäätist sööma, ja tagasi minnes, ikka ilma valudeta, oli 9cm ja öeldi et kuule roni lauale 😀 kuigi ka minu sünnitusplaanis oli kirjas et palun mitte selili, siis KTG jaoks seda tehti ja siis juba ruttu tuli laps niiet sinna selili mind surutigi lõpuni, laps rinnal tund aega pärast uuesti tagasi minnes. Kerge, äge ja positiivne!
    Igal pool varem jagati ainult negatiivseid ja hirmutavad lugusid ja tundsin küll, et veidi vajaka on ka positiivsemate lugude jagamine, et alati ei pea kõik lõputu piin olema (protsess, laps rinnal on ju alati hea lõpuga lugu). Mul oli ka esiklaps ja ma ei saa öelda et see hirmutas mind, sest noh, valu on paratamatu, aga veidi kurvaks tegi et positiivseid näiteid nii vähe jagus. Seega äge, et ka jagasid!

    Like

    1. Tõesti on tore lugeda ka positiivseid lugusid! Kõlab, et sul läks ikka kadestusväärselt lihtsalt 😀
      Aitäh, et jagasid! Loodetavasti võtavad need positiivsed lood mõnel rasedal stressi maha 🙂

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: