Sünnitusplaani koostamine – miks seda vaja on?

Raseduse kolmandal trimestril tuleb vahel jutuks sünnitusplaani koostamine. Mitmed juba sünnitanud naised ütlevad, et “pole mõtet, nii kui nii läheb kõik teisiti” ja lõppude lõpuks ongi iga sünnitus erinev. Nii öeldi ka mulle, kuid mul on väga hea meel, et ma siiski enda jaoks sünnitusplaani koostasin.

Mind aitas sünnitusplaani koostamine väga. Otseloomulikult ei läinud kõik nii, nagu ma tahtsin, kuid vähemalt ma viisin end kurssi kõikvõimalike stsenaariumitega. Ma teadsin, et kui juhtub X, siis minu variandid on A ja B ning kui juhtub Y, siis C, D ja E. Ma teadsin, mida ma tahan, sest ma teadsin, millised olid mu variandid.

Väidetavalt on sünnitusplaan hea viis ämmaemandat oma soovidega kurssi viia, kuid ma ei ole kindel, kas mu ämmaemand mu sünnitusplaani isegi luges. Küll aga tänu oma ettevalmistusele teadsin ma 2-3 asja, mida ma kindlasti tahtsin/ei tahtnud ning sain need talle ise ära öelda. Lisaks viisin oma plaaniga kurssi ka Jüri, kes pidi tagama, et juhul kui mina enam kõnevõimeline ei ole, seisab tema minu soovide eest.

Kuidas sünnitusplaani koostada?

  1. Uuri erinevate valu vaigistavate variantide kohta, mida sünnitajatele pakutakse. Uuri nii kõrvalmõjusid, kui ka toimet (kas mõjub tervele kehale, või on lokaalne jne..).
    Mina näiteks otsustasin oma uurimuse tulemusena, et kui ma peaksin valuvaigisteid tahtma, siis naerugaasi. Epiduraali kõrvalmõjud ja õuduslood on mind nii ära hirmutanud, kuigi tean ka mitmeid, kes epiduraali taevani kiidavad. Oma otsus tee lõpuks ikkagi ise!
  2. Loe sünnituslugusid! (või uuri sõbrannade kogemusi)
    Olen lugenud mitmeid sünnituslugusid ning enne ise kogemist ei saanud ma kõigest väga hästi aru. Küll aga saab laias laastus öelda, et rasedana oli sünnituslugudel kahte sorti mõjusid – need kas julgustasid (“oh, ma tahaks ka nii sünnitada!”) või hirmutasid (“palun ainult mitte seda!”). Küll aga sain ma neid lugedes vaimselt valmistuda selleks, mida kõike võib juhtuda ning kuidas mina sellises olukorras käituksin.
  3. Kujuta ette, millises keskkonnas sa soovid sünnitada
    Mina sünnitasin detsembris, mis tähendas, et ükskõik mis kell, aga ikkagi oli pime. Nii kujutasin ma ruumis ette valguskette ja hämarat valgust (ei, mitte valgusketid lae all, nagu festivalidel [kuigi see oleks äge], vaid jõulutuled aknalaual). Soovisin lõõgastavat muusikat, mis aeglustaks mu hingamist ning kui kõik see on läbi, soovisin kindlasti perepalatit, et saaksime värske perena kõik kolmekesi esimesed päevad ja ööd koos veeta.
    Sünnituskeskkond peaks soodustama lõõgastumist. Haiglas on seda arusaadavalt keeruline teha, kuid mitte võimatu. Haiglapalatit on võimalik veidi hubasemaks teha võttes kaasa näiteks lemmikpleedi, asetades vaasi lilli või mõnes haiglas on lubatud isegi erinevad lõhnad. Mõtle, millised 2-3 asja aitavad sinul end hästi tunda.
    Keegi kusagil ütles, et keelatud on elav tuli ja elav muusika, muu peaks justkui olema lubatud.
  4. (boonus!) Loe raamatuid!
    Mind väga aitas “Loomuliku sünnituse teejuht“. Mõne koha pealt oli raamat minu jaoks veidi liiga äärmuslik, kuid siiski suuremas osas kasulik. Sain teada väga palju kuid eelkõige õppisin seda, kui oluline on sünnitamise juures just vaimne pool. Olles stressis ja sünnitust kartes on ka kehal raskem avaneda.
  5. Pane enda ideaalsünnitus kirja!
    Olgu see siis ämmaemanda käest saadud vormi täitmine, märkmed märkmikus või sinu arvutis.. Tee seda täpselt sellises vormis, nagu ise soovid. Mina täitsin ära ämmaemanda käest saadud vormi ning arutasin erinevaid olukordi läbi Jüriga. Vormi servale kirjutasin, et soovin kindlasti perepalatit ning haiglasse kaasa pakitud tulukeste aknale laotamise ülesanne oli Jürile mitu korda üle räägitud.
Tulevase beebiga tema sünnitusplaani koosolekul

Minu jaoks on minu sünnituslugu hästi positiivne. Oli asju, mis ei läinud plaanipäraselt, kuid sünnitusele mõtlemine ei tekita minus õudu ja hirmu nagu ta kahjuks paljudel teeb.
Mina arvan, et suurt rolli mängibki siin just ettevalmistus ja see, et ma teadsin, mida minu keha parasjagu teeb ning miks.

Sellest, kuidas mu sünnitus päriselt läks, saab rohkem lugeda siin.

One thought on “Sünnitusplaani koostamine – miks seda vaja on?

Leave a Reply

%d bloggers like this: