Laura Mirteli sünnilugu

Olles ühe korra juba sünnitanud (loe Georg Martini sünnilugu siit), teadsin ma juba paremini, mida sünnitamine endaga kaasa toob. Küll aga andsin endale aru, et kõik sünnitused on erinevad ja olin valmis üllatusteks.

Sünnitustegevuse algus

25.augusti hommikul (41+1) algasid kella kaheksa paiku tuhud. Jüri läks ikkagi oma töökohtumisele ning mina mängisin Georg Martiniga. Tantsisime koos ning just see tantsimine aitas tuhusid mõnusamalt mööda saata. Iga tuhu ajal mõtlesin, et see tundub ikka nagu päris asi, kuid kui oli juba paar minutit tuhust möödas, mõtlesin et mul on ikka liiga hea olla, et see asi päris saaks olla.
Õnneks ma ei muretsenud üldse, sest sel päeval kell 12 oli mul niikuinii arsti visiit (täpselt nagu Georg Martiniga – tuhud algasid sellel hommikul kui mul oli kokku lepitud visiit, mil lepitakse kokku esilekutsumise aeg).

Küll aga meenutasin endale, et mul oli ka Georg Martini ajal “liiga hea” olla, seega helistasin ämmale, et ta Tartust Tallinna poole liikuma hakkaks. Kui on valeväljakutse, siis on, aga vähemalt on Georg Martin hoitud ja Jüri saab sünnitusele kaasa tulla kui ikkagi peaks asjaks minema. Parem karta kui kahetseda. Iga tuhu ajal veendusin taas, et asi on õige ning tuhude vahel hakkasin millegi pärast ikkagi kahtlema. 😀

Kella 12ks läksin arsti juurde. Kohale jõudes tuhud vaibusid. Arst mõõtis avatuseks 3cm (ka GMiga arsti juurde jõudes oli avatust 3cm) ja andis kaasa esilekutsumise paberi augusti lõpuks. Lisas ka, et tegelikult on ilmselt õhtuks mul beebi käes.

Läksin tagasi koju ning kodus 13:30 paiku algasid uued tuhud. Sõime kõhu täis, jutustasime ja mängisime Georg Martiniga. Mõne tuhu ajal oli taas vaja end veidi toetada, aga ei midagi väga hullu.

Mingi hetk olid tuhud regulaarsemad ning sõbrannad hakkasid hirmutama lugudega, kuidas teine sünnitus on kiirem ja kes kõik vannitoas, autos või tee ääres sünnitanud on.. Seega tegime veel viimase perefoto, kus Georg Martin on veel meie ainus laps ning läksime haiglasse.

Haiglas

Kella kolme paiku jõudsime vastuvõttu. Kuna nii mina kui Jüri oleme Covidi vastu vaktsineeritud, siis testi ei tehtud ja selle järgi ootamist ei olnud. Mulle tehti KTG ja kontrolliti avatust: 6cm (sama, mis Georg Martiniga vastuvõttu jõudes). Kella 16ks jõudsime sünnitustuppa.

Rääkisime ämmaemandaga rahulikult läbi oma plaanid ja mõtted ning rääkisin talle eelmisest sünnitusest. Seejärel tegime Jüriga veel viimase raseduseaegse fotosessiooni.

• 

• 

• 

• 

Ühel hetkel muutusid tuhud päris valusaks.. Leevendasime neid dušiga ja soojakotiga (see soojakott oli parim asi maailmas!). Mingil hetkel ütlesin Jürile, et ma kardan. Tundsin, et mingi hirm minus ei lase mul päris lõpuni vabaks end lasta ja need tuhud ei saagi niimoodi minna üle pressideks. Nii küsisin ma naerugaasi.

Üks tuhu läks naerugaasi manustamise õppimiseks – see ei ole üldse nii lihtne.. Sain asja selgeks ning järgmise tuhu ajal naerugaasi hingates tulidki kohe ka veed ja sellega koos ka pressitunne. Rohkem ma naerugaasi ei saanud ja läks asjaks.

Naerugaas iseenesest ei võtnud valu ära, aga ta kuidagi tegi selle valu sujuvamaks.. Õrnalt joobes tunne tekkis ning see “ma ei suuda” blokk sai ületatud.

Nii kui veed 17:45 ära tulid, hüüdis Jüri “veed!” ja läks ämmakat kutsuma. Ma ütlesin et ei, see on pissi ja ma tahan kakada, aga hetk hiljem sain aru, et see ongi ju sünnitus – meeletu soov kakada 😀 . Nii see Jüri läkski ämmakat kutsuma ja mina juba tegelesin oma esimese pressiga.

Peale esimest pressi ma kogesin taas seda veidrat selgust nagu Georg Martiniga – enam ei olnud tuhudevalusid igal pool mööda keha laiali ning mu keha kogus jõudu üheks konkreetseks ülesandeks – pressimiseks. Sain enda jaoks kinnitust, et tegu on finaaliga ja kohe on kõik läbi. Peale teist pressi ma lihtsalt enda maandamiseks rääkisin terve aja kus on valus, kus on lapse pea, mida ma kõike tunnen jne.. ma rääkisin omaette pomisedes nii keskendunult, et ei kuulnud ka midagi, mida ämmaemand mulle ütles. Kolmanda pressi ajal ma sain päriselt aru, et beebi ongi selle pressi kaugusel. Võtsin end nii kokku kui sain ja mõne hetke pärast oligi beebi väljas.

Nii oli kolme pressiga kell 17:55 sel hetkel veel nimetu tüdruk minu kõhul.

3032g ja 50cm

Ämmaemand teadis juba ennetada verejooksu (sain vajalikud rohud) ning kõik läks hästi! Lootevesi oli olnud küll veidi roheline ja seetõttu ka beebi põletikunäit veidi kõrgem, kuid muid tüsistusi ei olnud. Saime kenasti ka perepalati.

Ma olen väga üllatunud, et sünnitus läks nii sarnaselt eelmisega..
Kirjutan lähiajal konkreetsema sünnitusi võrdleva postituse ka. 🙂