Alustame IVF-iga

Hei kõigile! “Vanad lugejad”, kes kogu meie looga juba kursis on, on ilmselt seda postitust ja aega juba oodanud. Küll aga satub siia kindlasti ka uusi lugejaid, seega alustan meie loo lühiülevaatega ja räägin sellest, miks me IVF-i teeme

EELLUGU:

2019.aastal sündis meie perre esimene laps. 4760g ja 56cm, terve poiss. Põhimured peale seda sünnitust oli minu enda tervisega (suht ekstreemne rinnapõletik), aga Georg Martiniga oli kõik superhästi. Augustis 2021 sündis meie teine laps, 3kg tüdruk, Laura Mirtel.

Kõik tundus esialgu korras, kuid ca 10päevasena oksendas ta endal hinge kinni ja läksime kiirabiga lastehaiglasse. Sellest konkreetsest juhtumist midagi püsivat ei juhtunud, kuid lastehaigla arstid märkasid, et Laura Mirtel on veidi omapärane. Jäime jälgimisele ja üsna pea tekkisid ka mured kaalu juurde võtmisega jne.

Kui Laura Mirtel oli 4kuune, saime teada, et tal on haruldane geenirike – glükosüülimishäire. Tegu on ainevahetushaigusega ja ega siin lühikirjelduses rohkem seda lihtsasti selgitada ei annagi. Laura Mirtel veetis palju aega haiglas, sai regulaarselt vereülekandeid ja oli igasugustele kõhuviirustele eriti tundlik.

Vahepeal jäin ma kolmandat korda rasedaks. Pidime ootama 15.rasedusnädalani, et teha platsentabiopsia ja saada teada, kas beebil on sama geenirike või mitte. See geenirike ei ole juhuslik mutatsioon vaid me Jüriga mõlemad kanname terve geeni kõrval ka seda sama vigast geeni. Nii on meil iga ühise lapsega 25% tõenäosus, et meie laps on glükosüülimishäirega.

Meie kolmas rasedus oli geenirikkega beebi ja nii katkestasime me selle raseduse 17.rasedusnädalal, oktoobris 2023.

Elu Laura Mirteliga oli nii stabiilne kui ta olla sai – haiglas, kodus, haiglas kodus. Kuniks veebruaris jäi ta haigeks ning 13.veebruaril 2024 ta lahkus.

Nüüd oleme me ühelapseline pere. See ei olnud meie plaan ja tegelikult unistasime kunagi ammu neljast lapsest.

Asi ei ole konkreetselt minus või Jüris – absoluutselt kõik kannavad sadu erinevaid katkiseid geene, ilma et need üldse rolli mängiksid, sest kõrval on ju terve geenikombinatsioon olemas. Mure on selles kui mina ja Jüri omavahel lapsi tahame saada (jaa nohh, meil see soov on).

Et mitte edaspidi oodata tervet esimest trimestrit oma sümptomite, ootuste ja lootustega ning hirmuga rasedus katkestada, tuleb mure lahendada teadusega. Nii on plaan embrüod enne siirdamist ära testida ja olla veendunud, et järgnevad rasedused on tervete lastega.

JA NÜÜD ALUSTAME IVF-IGA

Võtsime vahepeal aja maha, leinasime, mõtlesime elu üle järele, panime fookuse mujale ning nüüd oleme valmis pere järelkasvu edasi planeerima. Juulis 2025 oligi meil esimene viljatusravi konsultatsioon ITK-s kokku lepitud. Läksime kohale, rääkisime oma mure ära ja meile öeldi “teil on vaja embrüodiagnostikat. Meie seda ei tee, peate minema Lääne Tallinna Keskhaiglasse” (Pelgulinna sünnitusmaja). Noo selge. Helistasime sinna ja esimene vaba aeg pakuti septembri keskele.

Küll aga seni kuni me ootasime, uurisime omal käel, mis me seni oma muna- ja seemnerakkude tervise heaks teha saame. Arvestasime et september-oktoober enam vähem algab see protseduur siis pihta ja sinna oli kolm kuud. Naljatlesime, et teeme selle protsessiga suure tõenäosusega ära kõik oma tulevased lapsed, seega võtsime oma tervise tõsiselt ette. Jätsime täiesti ära igasuguse alkoholi, hakkasime võtma vitamiine (mina foolhappega raseduse-eelne kompleksvitamiini ja Jüri lisas igapäevastele vitamiinidele tsingi ja seleeni) ja tegime muid veidi tervislikumaid eluvalikuid.

Septembris arsti esimesel visiidil saime teada, et meid ootavad ees vereanalüüsid, (erinevad)proovid, geneetiku konsultatsioon, ultraheli ja ämmaemanda konsultatsioon. Kui need kõik tehtud ja tulemused lubavad protsessiga pihta hakata, siis meie teekond näeb välja umbes selline:

• 2 nädalat süstimist
• Munarakkude punktsioon (ja seemnerakkude kogumine)
• Laboris munarakkude viljastamine ja seejärel külmutamine

Kui viljastunud munarakke on alla kümne, laseme kehal ühe kuu puhata ja teeme kogu protsessi seejärel uuesti. Seda seni kuni meil on vähemalt kümme embrüot külmas.

• seejärel taotlus Tervisekassale embrüodiagnostika rahastamiseks
• Konsiilium kaalub ja otsustab, võib võtta mitu kuud
• Positiivse otsuse korral sulatatakse embrüod, võetakse proov ja saadetakse proovid kuhugi välismaale. Embrüod külmutatakse uuesti (iga sulatamise-külmutamise tagajärjel võivad veel mõned embrüod laguneda)
• Ootame välismaalt vastused. Saame teada millised embrüod sobivad ja saame jätkata siirdamisega. Meie puhul geenirikke kandjaid ei välistata, välistatakse ainult päriselt haiged embrüod. (noh mina ja Jüri oleme ka kandjad ja täiesti terved inimesed)

Arstid on andnud hinnanguid, et raseduseni võib minna umbes aasta, aga päriselt ei tea keegi neid asju ette. Igas etapis võib palju muutuda.

Me ise oleme päris optimistlikud, et kogume piisavalt munarakke (senised uuringud ja rasedused ei ole andnud põhjust muretsemiseks), oleme andnud endast parima, et need oleksid võimalikult terved (vitamiinid ja meie tervislikud eluviisid) ja ega me rohkem ise midagi teha ei saagi.

Nüüd kohe-kohe hakkangi pihta esimeste süstidega. Raskeid asju tõsta ei tohi ja trenn on ka keelatud. Süstide tegemisest suurem väljakutse tundub piisavalt palju vett juua.

Aitäh kõikidele kaasaelajatele! Loodame, et protsessid on piisavalt kiired, et saan teile juba üsna pea taas uudiseid jagada!