Laura Mirtel – 4.osa (Koju ja haiglasse x3)

Viimane postitus, 3.osa, lõppes sellega, et olime olnud juba 17 päeva haiglas.

Koju saime me lõpuks 2.märtsil (ehk siis viibisime haiglas 19 päeva). Leppisimegi kokku, et anname Laura Mirteli kehale nädala puhkust. Käisime Tartus silmauuringutel ja veetsime veidi aega sõprade ja sugulastega. 9.märtsil läksime uuesti paariks päevaks haiglasse.

9., 10. ja 11. märtsil saime vajalikud ülekanded ning saime taas koju minna. Oleme sellest ajast igal nädalal käinud analüüse andmas ja kontrollinud – ega vedelik pole uuesti kõhtu kogunema hakanud. Elasime oma tavalist kodust elu ning vahepeal käis ka pealtnägija Laura Mirteliga tutvumas.

Kolm nädalat päevaravisid hiljem ütles arst, et kõik tundub piisavalt stabiilne ja hea, et saame jätta visiitidele pikema vahe sisse. Olime kõik superrõõmsad!

Koju jõudes hakkas mul aga veidi halb.. nii ma ei jaksanud lastega muud teha, kui voodis vedeleda. Laura Mirtel tundis end ülihästi ja lobises mõnuga! (see oli neljapäev)

See videoklipike on filmitud 14.aprillil. Täna on 24.mai ja ma pole siiani teda enam niimoodi jutustamas kuulnud…

Mul oli kerge palavik, iiveldas, oli nohu ja üleüldiselt halb olla. Järgmisel hommikul (reedel) oli ka Laura Mirtel veidi jorrum, unisem ja kerges palavikus.

Laupäeva hommikul oli Laura Mirtelil ikka väga raske. Palavik tõusis ja ta hakkas oksendama. Üsna pea kadus tal ka söögiisu ja iga söögi pakkumise peale oksendas ta uuesti.

Läksime EMOsse. Kohale jõudes oksendas ta alustuseks end kohe täis. Ooteaeg oli küll üle 5 tunni, kuid kuna Laura Mirteli immuunsus on nõrgem ja see ootekoridor on üks suur pisikutepesa, pandi meid kohe jälgimispalatisse. Juba toodi ka paberid, et meid haiglasse sisse kirjutada.

Jälgimispalatis võeti meilt mõlemalt covid testid ning Laura Mirtelilt posu igasuguseid teisi analüüse. Tal oli juba nii suur vedelikukaotus, et kanüüli paigaldamine oli väga keeruline. Kanüüli paigaldamise ajal märkasin, et Laura Mirteli käsi hakkas rütmiliselt liikuma. Lahti-kokku. Mõne aja pärat hakkas värisema jalg ja lõpuks ka suu. Sel hetkel seal jälgimispalatis nad küll märkasid seda, kuid keegi ei julgenud öelda, kas need on krambid või midagi muud. Tagantjärgi teame, et need tõesti olid krambid.

Lõpuks hilisõhtul saime kätte negatiivsed covid-tulemused ning ka Laura Mirteli analüüside tulemused. Laura Mirtelil oli nii entero/rino kui ka sapoviirus. Meid viidi meile juba ammu tuttavasse IX osakonda üksikpalatisse. Palavikualandajaga saime Laura Mirteli palaviku 38 peale ja jäime magama, lootes, et hommik on õhtust targem.

Öö jooksul ei ärganud Laura Mirtel kordagi, söögiisu tal ka ei olnud. Õnneks sai ta vähemalt tilka.

Pühapäeva hommik. Palavik oli 39+ ning ei allunud mitte ühelegi palavikualandajale. Proovisime ka käsi-jalgu soojendada, igasuguseid kompresse teha, keha jahutada… Mitte miski ei aidanud. Laura Mirtel oli loid, aegajalt krambitas ning palavik ei alanenud. Nii viidigi meid intensiivravi osakonda ja meie jaoks algas täiesti uus etapp…