Laura Mirtel – 3.osa

Ehk lugu sellest, miks me praegu haiglas oleme ning kuidas Laura Mirtel (praeguseks) covidist pääses.

11.veebruaril läksime me taas oma tavapärasesse kontrolli lastehaiglasse. Nagu ikka, algas visiit kaalumise ja mõõtmistega. No vaadake, kui rõõmustav kaalutõus!

Mina olin rõõmus, arst oli arvutist numbreid vaadates rõõmus, Jüri oli rõõmus, mu sõbrannad olid rõõmsad… Jeee!

Aga kust see kaalutõus siis ikkagi tuli? Sõi ta ju tavapäraselt ja püreedega polnud meil ikka mingit suurt arengut toimunud – paar teelusikat päevas, kui sedagi.

Kui arst nägi Laura Mirtelit, nägi ta kohe ära, kus see kaal kõik oli. Laura Mirteli kõht oli väga suur ja pinges. Veresoonedki näha. Ma ise märkasin seda kõhuasja mõned päevad varem perearsti juures, kuid seal peeti seda gaasideks ning kuna Laura Mirteli tuju oli hea, siis ma ei muretsenud.

Arst saatis meid ultrahelisse ning sealt tuli tagasi uudisega, et on vaja jääda haiglasse. Laura Mirteli maksanäitajad olid läbi aja koguaeg kehvad olnud, aga nüüd oli maksa töö jõudnud sinnani, et Laura Mirteli kõhus oli vedelik.

Georg Martin oli sel ajal oma vanaemaga (sest Jüri oli tööasjus paariks päevaks ära läinud) ja jäi temaga koju Jüri saabumist ootama. Kui Jüri koju jõudis, pakkisid nad mulle mõned asjad ja tõid haigla vastuvõttu. Covidi tõttu ei tohi keegi üles tulla ja asjad tuleb jätta vastuvõttu. Ma ise olin 2 päeva enne haiglasse tulekut teinud PCR-testi, sest kõik, kes tulevad haiglasse päevaravile või statsionaari, peavad ette näitama negatiivse testitulemuse.

Kuidas siis seda ravida?

Neid näitajaid, mis olid veel paigast ära läinud, oli mitmeid, seega saime me igasuguseid puuduolevaid vitamiine jms juurde. Meie arst on õnneks suurepärane! Peamiselt paigast olid hüübimisnäitajad ja maksanäitajad ning nii ta pidas nõu nende spetsialistidega. Ka võttis ta ühendust Tartuga, kus on Laura Mirteli diagnoosiga lapsed ravil olnud. Selgus, et see vedelik kõhus on selle diagnoosiga üsna levinud nähtus ning Tartu kogemusel saime me kiiresti just nende soovitatud ravi peale. Tallinnas vajalikke asju ei olnud, seega telliti ka need Tartust. Ka saadeti Tartu arstide poolt meie arstile posu kirjandust, mida ta siis hoolega luges. Nii pühendunud arstid!

Tänu oma eelmistele blogipostitustele leidsid mind üles ka veel ühe sama diagnoosiga lapse vanemad. Nad on kõhusoleva vedeliku tõttu korduvalt haiglas käinud ning jagasid ka oma kogemust. Nende kogemusel see jääb mõneks ajaks korduma. Iga kord küll veidi kergem kui eelmine, aga esimeste eluaastate jooksul said nad ikka väga palju aega haiglas veeta.

Küll aga võtab see kõik aega. Maksa toetatakse, kuid lõpuks on eesmärk, et keha saab ise olukorraga hakkama.

Uus reaalsus

Selle haiglaskäiguga jõudis see mulle nüüd päriselt kohale. Mul ongi laps, kes vajab erilist hoolt. Meie argipäeva hakkabki kuuluma palju haiglasviibimisi. Kodus võikski olla pakitud kott, mis siis haiglasse tuua kui jälle ootamatult vaja on. Need õed-hooldajad, keda ma siin juba oma neljanda haiglasviibimise jooksul taas näen, hakkavadki olema inimesed, kellega ma väga palju järgneva aasta jooksul kokku puutun.

Aga meil on vedanud. Jüri saab vajadusel olla Georg Martiniga kodus. Töö kvaliteet küll kannatab, aga hommikul/õhtul/lõunaunede ajal saab ta suurema osa tehtud. Ta ei jää vähemalt tööst ilma. Meil on ka suurepärane tugi Jüri ema näol, kes vist kasutabki oma puhkusepäevi 75% ulatuses just meie abistamise jaoks. Ideaalis on nüüd puudu veel lapsehoidja/lapsehoid (Tabasalus), kes saaks aidata, et Jüri saaks ikkagi füüsiliselt tööl käia kui meie haiglas oleme.

Vahel halb on ikka millekski hea

Ma alguses mainisin, et Jüri oli paar päeva ära enne kui meie haiglasse tulime ja me vahepeal ei näinudki teineteist.

Me tulime haiglasse reedesel päeval ja laupäeval tundis Jüri end veidi kehvasti (te juba näete, kuhu see läheb, eks?). Pühapäeval oli juba päris kehva ja üsna pea sai ta ka positiivse kiirtesti. Ka PCR oli positiivne.

Laura Mirteli diagnoosi puhul on immuunsüsteem ka veidi teistsugune. Igasugused viirused võivad keha pikemaks ajaks tasakaalust välja viia. Meil pole aimugi, kuidas mõjuks covid Laura Mirtelile. Aga me pääsesime! Sest mõned tunnid enne Jüri koju jõudmist võeti meid haiglasse sisse!

Haigeks jäi ka Georg Martin. Nii need poisid olid 10päeva koos karantiinis. Laura Mirteli seisundi ravi ei käi ka kiiresti. Seega kogu selle 10päevase karantiini jooksul me ka koju ei saanud, aga me ei olnud ka selle üle kurvad.

Kurbus tekkis siis, kui poistel sai karantiin läbi ning meil täitus samal ajal kaks nädalat haiglas olemist. Laura Mirteli seisund ei olnud veel nii hea, et koju saada.

Täna olen ma 17.päeva haiglas. Palatis. Ühes ruumis. Mu pikimad jalutuskäigud on 3x päevas kandiku äraviimised. Vahepeal õhtusöök jäetakse mulle ilma kandikuta ja siis jään ma nendest sammudest ilma. Vahepeal ma lähengi kööki külmkapist oma näkse võtma ainult selle pärast, et ma saaksin siit väikesest ruumist välja.

Mu rõõm on see, et Laura Mirtel on rõõmus. Ma olen õnnelik, et me sattusime haiglasse rutiinse kontrolli, mitte väljapaistvate sümptomite pärast. Meil on väga vedanud, et me pääsesime covidist. Ma olen väga tänulik siinsetele arstidele! Laura Mirtel sai siin vahepeal 6kuuseks ja siinne kollektiiv puhkus kinnastest õhupalle meile. Mul on hea meel, et me ei ole pidanud võtma hoolduslehti, mis meid finantsiliselt väga mõjutaksid. Meil pole sellised töökohad, millest me peaksime rohkete haiglaskäikude tõttu ilma jääma. Meil on suures pildis kõik hästi.

Suur aitäh kõigile, kes meid vahepeal aidanud on! Sõbrad-sõbrannad, pere ja naabrid! Aitäh kõigile, kes on toonud meile ravimeid/süüa/meelelahutust! Aitäh kõigile, kes on toetanud hea sõnaga/kirjutanud! Aitäh kõigile, kes ka lihtsalt mõttes kaasa elavad! Aitäh sulle, et sa seda loed! Tõesti on tunne, et me oleme hoitud ja meie ümber on mõnus tugivõrgustik! Isegi kui Laura Mirtel on pigem üksikjuhtum, ei ole me kuidagi üksi!