Laura Mirtel – 5.osa (intensiivravi osakond)

Ma olen pikalt seda postitust edasi lükanud… Vahepeal oli päris hirmus. Aga me arvame jätkuvalt, et Laura Mirteli läbielamiste avalikustamine on oluline teadlikkuse tõstmiseks, seega kirjutame ka kõige keerulisematest olukordadest.

Ma olen küll veidi infot jäädvustanud, et mul oleks lihtsam seda infot tagantjärgi siia kirja panna, kuid mõni asi võib siiski valesti meeles olla. Sellel perioodil oli emotsioonidega tegelev osa ajus tugevamalt töös, kui infoga tegelev.

Pühapäeva hommikul, 17.aprillil, viidi Laura Mirtel intensiivravi osakonda. (mis sellele eelnes, loe siit: Laura Mirel – 4.osa)

Tema palavik ei alanenud, ta oli väga loid, isutu ja krambitas. Kuna ta põdes ka üsna nakkavaid viirushaigusi (rino/entero ja sapo), siis pandi ta isolaatorisse, üksikpalatisse.

Laura Mirtelile anti veenikaudseid palavikualandajaid. Arsti järelvalve all proovisin ma talle ka korraks süüa anda, kuid sülle tõstmise käigus algas tal uus krambihoog. Siis määrati talle krambirohud. Temperatuur langes õnneks 38 ümber.

Kuna Laura Mirteli maks on keskmisest õrnem, on mõned ravimid talle vastunäidustatud. Nii oli üsna piiratud valik, milliseid ravimeid talle anda tohib.

Veetsin päeva tema kõrval. Sööma ja magama läksin siiski IX osakonda, tavapalatisse. Laura Mirtel jäi muidugi intensiivi õdede valvsa pilgu alla.

Esmaspäev on selline päev, kui kogu haigla taas täiel võimsusel töötab. Hommikul oli tema kehatemperatuur kenasti 37.7. Laura Mirtelile tehti mitmeid ultrahelisid ning pähe paigaldati EEG andurid. Temaga tehti veel igasuguseid asju, kuid palavik hakkas siiski uuesti tõusma. Ühel hetkel oli temperatuur taas 39+ ning peale krampide mingeid muid reaktsioone näha ei olnud.

EEG uuring (temp 38.3)

Siis oli mul vestlus arstiga, kes ütles, et Laura Mirtel ei hakka niikuinii kunagi täisväärtuslikku elu elama ja meil on aeg mõelda, mis hetkeni me teda elus hoiame. “Fakt on see, et kui tema süda seiskub, siis me teda elustama ei hakka”.

Nad ütlesid, et nad panevad ta juhitavale hingamisele ja sügavasse unne, et kehalt koormust maha võtta ning äkki siis hakkab temperatuur lõpuks langema.

Helistasin Jürile ja kutsusin ta töölt haiglasse – meil oli vaja pidada maha raske vestlus.

Nutsime ja rääkisime. Teadsime, et tahame Laura Mirtelile parimat ja peame lõppude lõpuks sellest lähtuma. Otsustasime seda pisikest võitlejat usaldada. Kuni tema ise ka näitab, et ta saab selle kõigega hakkama, anname omalt poolt 1000%! Kui aga tema keha järjest hakkab meile märku andma, et ta enam ei jaksa, siis peame me teda kuulama…

Õhtul pakuti mulle võimalust – kas soovin endiselt IX osakonnas edasi ööbida, või minna koju. Muidu oleksin ma kindlasti jäänud haiglasse, kuid kodus ootas mind ka Georg Martin ning ega ma seal haiglas tõesti midagi peale muretsemise teha ei saanud..

Järgmisel hommikul läksime korraks kõik koos Laura Mirtelit vaatama. Kuna Georg Martin lasteaias ei käi ja teiste haiguslevitajatega peale meie enda kokku ei puutu, lubati ka teda intensiivi külla. Laura Mirteli pea oli EEG mütsikese all, näo ees hingamistoru, käed kaetud ja kõht paljas. Nii küsis ta “kas see on kõht” ja ei tundnud Laura Mirtelit ära. Peale paari minutit läksidki poisid ära ning mina jäin päevaks haiglasse.

Georg Martin Laura Mirtelit külastamas

Juhitavale hingamisele viimisega siiski temperatuur väga ei langenud. Lõpuks otsustati soojapuhuri-tekiga tema käed-jalad üles soojendada ning kõht paljaks jätta, et anda kehale võimalus nii tempertatuuriga võidelda. Ja see toimis! Lõpuks saadi temperatuur lausa 36.8 peale ja ma tohtisin talle õhukese tekikese peale panna!

Ja nii meie elu käis. Hommikul Laura Mirtelile külla (Jüri või Jüri ema jäid Georg Martiniga) ning ööseks tagasi koju. Laura Mirtel hingas masinaga, sõi sondiga ja sai ravimeid tilgana läbi kanüüli. Neid asju tilkus seal vahepeal ikka väga palju korraga.. Andurid olid küljes nii südametegevuse, hapnikusisalduse, temperatuuri kui ka ajulainete vaatamise jaoks.

Peale viit päeva, reedel, võeti Laura Mirtelil lõpuks hingamistoru ära! Laupäeval tegi Laura Mirtel lõpuks silmad lahti! Ometi ei liigutanud ta üldse. Ühel hetkel hakkas ta paremat kehapoolt liigutama, kuid vasak ei reageerinud.

Ometi ei julgenud keegi veel meile öelda, et ohtu elule enam pole. Maksa ja hüübimisnäitajad olid arstide sõnul ikka väga korrast ära (need on Laura Mirteli puhul alati veidi paigast olnud).

Mitu päeva veel jälgisime kuidas temperatuur muudkui tõuseb-langeb. Aga see, et see nüüd ravimitele allus, oli suur võit! Lõpuks vist saadi ka krambirohud õigesse kogusesse ja ka krambitegevus oli vähenenud. Lõpuks, kui ööpäeva jooksul krampe enam ei olnud, eemaldati EEG mütsike! Samal ajal aga olid hoopis põletikunäitajad tõusnud ja tuli tegeleda selle uue murega. Endiselt oli aktiivsust vaid ühes kehapooles.

Korraks kahtlustati ka meningiiti, kuid kui ma õigesti aru sain, on selle diagnoosimiseks vaja seljaaju punkteerida, mida nad Laura Mirteli hüübimisnäitajate juures teha ei julgenud.

22.aprillil tekkis ka vasakusse kehapoolde liikumine!

Hiljem muudeti hingamisaparaadi reziimi ja öeldi, et kui niimoodi 30min hakkama saab, võetakse hingamistoru ära.
Ta sai ilusti hakkama ja õhtuks eemaldati toru!

Järgmiste päevade jooksul ikka jälgiti temperatuuri, erinevaid näitajaid veres jne.. sõi endiselt sondiga ja silmad avanesid üha rohkem. Täiesti oli võimalik aru saada, millal ta oli ärkvel. Küll aga kippusid tema silmad “ujuma”. Keegi polnud päris kindel, kas see on krambi tunnus või mitte.

25.aprillil sain ma ta esimest korda üle nädala aja sülle võtta!

26.aprillil haiglasse jõudes ühel hetkel õega rääkides sain nii muuseas teada, et Laura Mirtel viiakse üle teise osakonda. Ma leian, et nad oleksid võinud helistada ja mind ka teavitada sellest, kuid noh.. mis seal ikka. Tegelikult on see ju hea uudis!

Meid viidi juba tuttavasse 9.osakonda, aga mitte 3.korrusele, vaid 2.korrusele. Osakond kannab küll intensiivi nime, kuid on väga erinev sellest osakonnast, kust me just tulime.
Kõige suurem erinevus on see, et ma sain Laura Mirteliga ööpäevaringselt koos olla ja paljusid asju sain ka ise teha (näiteks sondiga toitmine).

Vahepeal endiselt esines krampe. Meie ülesanne nüüd oli leida õiged ravimikogused, et krambid kontrolli alla saada ning õpetada Laura Mirtel uuesti pudelist sööma.

Vahepeal lasti eetrisse varem valmis filmitud Laura Mirteli lugu Pealtnägijas. (32:33)

Natuke kurb oli vaadata nii elavat ja heas seisus beebit kõrvuti nii kehvas seisus beebiga. Aga samas oli see tore meenutus ja kinnitus sellest, milleks Laura Mirtel võimeline on ja mille poole taas püüelda.

Üks suur mure oli veel ka see, et Laura Mirtelil oli hääl ära. Peale hingamistoru eemaldamist võiks hääl 4-5 päeva jooksul taastuda, aga meil kogu haiglasoldud aja jooksul see ei taastunudki.

9.osakonna personal oli väga tore, nagu alati! Laura Mirtelil vahetusid öö ja päev täiesti ära ning õed olid väga hoolitsevad andes mulle aega magada ning sättides (nii palju, kui võimalik) protseduure nii, et see meie vähest und ei segaks.

Lõpuks 5.mail saime me koju. Selleks hetkeks oli Laura Mirtel haiglas olnud 19 ööd. Sama palju, kui viimati haiglas olles.

Laura Mirtelil ei olnud endiselt häält, seega kodus õppisin mina kuidagi ära Laura Mirteli nihelemise peale ärkamise, et talle süüa anda. Lisaks olid tal endiselt öö ja päev vahetuses.
Nagu haiglas õppis Laura Mirtel uuesti kõigepealt hingama ja liigutama ning siis sööma, pidi ta uuesti õppima ka kõike muud. Hääl hakkas veidi taastuma alles pooleteise kuu pärast. Kahe kuu pärast tekkisid esimesed naeratuse alged ning alles 11.juulil õppis ta uuesti nutma – nii nutugrimassi kui häälega. Seegi pole veel püsivalt kinnistunud oskus ja vajab harjutamist.

Laura Mireli areng käib ikka kolm sammu edasi kuid iga kord, kui saame külge mõne viiruse, satume haiglasse ja tuleb teha päris mitu sammu tagasi.

Täna, 13.juulil seda postitust viimistledes, on meil Laura Mirteliga taas 15.päev haiglas. Küll aga pole asi kaugeltki nii tõsine, kui oli eelmainitud intensiivilugu, seega võtame praegu juba palju rahulikumalt. Ei tea, kas 19 ööd haiglas ongi meie norm? Varsti kirjutan sellest ka.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: