Minu rinnapõletiku lugu

Umbes nädal peale sünnitust tekkis mul rinnapõletik. 40 kraadi palavikku, vappuvad külmavärinad ning üleüldine väga väga väga halb olek. Rinnad olid kivikõvad ja piima täis. Kõik interneti nurgatagused vastavatel teemadel läbi loetud ja raviskeem on järgmine:

  • Enne imetamist rindu soojendada (nt duši all)
  • Võimalikult palju imetada
  • Peale imetamist rindu jahutada (nt kapsalehega)
  • Muul ajal ka sooja duši all rindu mudida/tühjendada

Mis selles kapsalehes nii maagilist on? Uurisin ka selle kohta ning ega muud ei olegi, kui ta on lihtsalt ideaalse kujuga, et seda rinnale jahutuseks asetada. Hoia kapsas külmkapis ning peale imetamist haara sealt leheke rinnahoidja vahele. Väga mugav.

Vahel on vaja olla leidlik

Kuna ka liikumine oli veel vaevaline, siis ei jaksanud ma mitu korda päevas duši alla soojendama minna. Nii leiutasin soojendamiseks uue variandi – panin (igaks juhuks, et nahka kaitsta liigse kuumuse eest) rinnale ühe köögirätiku ning siis fööniga soojendasin läbi selle vajalikku piirkonda.

Ämmaemanda nõuandeliin – 12252

Olemine ei paranenud veel paar päeva.. Helistasin ämmaemanda nõuandeliinile ning mulle soovitati täpselt neid samu asju, mida ma juba teadsin. Seis ei paranenud ning helistasin järgmisel päeval jälle. Öeldi, et variant on ka ITK imetamisnõustamise kabinetis rinda ultraheliga soojendada, kuid kuna vahele sattus nii nädalavahetus kui ka jõulupühad, siis sinna saaks minna alles nädala pärast. Seni pidin jätkama tavapärase raviga, mida ma juba tegin ning soovitati lisaks ka piima välja pumbata.

Vahepeal hakkas mul korraks parem, ning käisime ära Tartus jõule tähistamas. 25.detsembril tagasi koju sõites tundsin, kuidas palavik jälle tõuseb ning öösel otsustasin, et ma enam ei jaksa. Läksime ITK naisteosakonna emosse. (ma ei tea kuidas seda osakonda ametlikult nimetatakse)

Vastuvõtus tundsin, kuidas mind ei võetud väga tõsiselt. Küsiti negatiivse alatooniga ”mis siis nüüd juhtus, et vaja keset ööd siia tulla” ning lisaks vereanalüüsile võeti ka gripiproov. Testide tulemusi teada andes oli arsti toon täiesti muutunud. Grippi mul küll polnud, kuid põletiku näit oli nii kõrge, et apteegist saadavad antibiootikumid mind enam ei aitaks ning mind oli vaja jätta haiglasse.

Napilt vähem kui 2nädalase beebi kõrvalt haiglasse…

Mure enda pärast kadus, kuid hakkasin Georg Martini pärast muretsema. Öeldi, et tema võib minuga koos haiglasse jääda. Nii me keset ööd läksimegi günekoloogia osakonda.

Kui öine valveõde mulle kanüüli paigaldas, küsisin, kas nemad aitavad mind beebiga, kui mul samal ajal antibiootikum tilgub. Öeldi, et vähemalt täna öösel võib mees ka appi jääda. Nii veeretati mu palatisse lisavoodi ning ka Jüri jäi meie juurde.

Igal õhtul küsisime ööseks jääva õe käest üle, kas Jüri võib ka sellel ööl jääda. Kuna pühade ajal plaanilisi protseduure ei olnud ning suur osa kollektiivist puhkas, oli Jüril võimalik terve see aeg meiega olla. Sellest oli väga palju kasu! Antibiootikumi aeg kattus tihtipeale söögiajaga ning kui samal ajal veel Georg Martin ka süüa või tähelepanu tahtis, oleks ilma Jürita olukord väga keeruline olnud.

Kolm päeva peale ravi algust tehti uued analüüsid ning põletiku näit oli veelgi tõusnud. Nii vahetati mul antibiootikumi ning hakkasin seda nüüd saama 4x ööpäevas. Ka käis minu juures imetamisnõustaja, kes soovitas ikkagi võimalikult palju last haigele rinnale panna, kuid see ei õnnestunud meil kuidagi. Õnneks oli vahepeal perearsti juures kahe nädala kontroll, kuhu läks Georg Martiniga kaasa Jüri. 4760 grammise sünnikaaluga poisist sai kahe nädalaga täpselt viie kilone poiss. Seega oli näha, et ka ühest rinnast süües saab ta piisavalt piima ning lisatoitu ta vaatamata mu rinnapõletikule ei vajanud.

Haiglas võtsime vastu ka aastavahetuse.

Peale nädalat haiglas oli põletiku näit piisavalt alla läinud, et jätkata koduste antibiootikumidega. Ka hakkasin käima regulaarselt imetamisnõustaja juures, et saada Georg Martin ka vasakust rinnast korralikult sööma. Vaatamata antibiootikumidele oli tükk rinnas ikka säilinud. Sellega pidigi aitama beebi, kes pidi oma imemisega selle nö lahti saama.

Proovisime tuhandeid imetrikke ja abivahendeid ja läbi häda kuidagi saime ta ka sellest rinnast vahel sööma, kuid mitte piisavalt. Ometi ma ei imesta selle üle – rinnapumbaga proovides tuli sealt vahepeal küll piima, kuid vahepeal paksu mädasegust ollust… ööh. Ja siis proovitakse beebit sellele rinnale panna? Mina ka ei tahaks…

Midagi oli ikkagi valesti.

Tükk rinnas säilis ja lõpuks nädal aega hiljem saatis üks imetamisnõustaja mind  ultrahelisse, kus vaadati üle, mis seal rinnas siis ikkagi toimub. Radioloogia osakonna arst ja assistent olid väga toredad. Küll aga ei olnud nii tore see, mis nad sealt leidsid.

Mõned nõrganärvilisemad võivad järgmise lõigu vahele jätta ja võtta lihtsalt teadmiseks, et viibisin veel ühe nädala haiglas antibiootikumide ravil.

Rinnas oli abstess, mis on siis kapseldunud mädakolle, suurusega 7x6x4cm. Selleks, et seda mäda sealt välja saada, paigaldati dreen. Ehk siis tehti rinda ja sellesse mädakoldesse pisike auguke, paigaldati kotikesega toruke ning sinna hakkas see mäda sealt seest siis voolama. Ma ei ole veel kuulnud, et kellelgi teisel oleks nii hulluks see rinnapõletik läinud ja seetõttu olin ma sellest kõigest üsna šokis.

Nii veetsin ma taas nädala haiglas. Paljudele õdedele ja hooldajatele olime me juba tuttavad. Ka koristaja kurvastas ”jälle teie siin” ning üks õdedest küsis, kuidas Georg Martin vahepeal kasvanud on (nimeliselt küsiski). Ka üks patsient, kes viibis seal pikemat aega, küsis miks me jälle tagasi oleme.

Nii nagu eelmine kord, võimaldati ka sellel korral Jüril minu palatis ööbida ja taaskord oli temast palju abi! Kogu see äratundmine tekitas omamoodi koduse tunde… Mis on kurb. Haigla ei ole küll koht, kus peaks keegi nii palju aega veetma, et end koduselt tunda.

Haiglas tähistasime vaikselt ka esimest minisünnipäeva ning Georg Martinile tuli ka külaline – vanaema Irene.

Lõpuks sai sellega kõik korda ning nädala pärast lahkusime haiglast. Jätkasin regulaarselt imetamisnõustaja juures käimist, kuid lõpuks peale umbes kuu aega punnitamist lõpetasime selle ära. Georg Martin kosus ilusti ka ainult ühest rinnast rinnapiima saades ning ühtegi vaegust sellega ei kaasnenud. Nii imetan ma tänaseni vaid ühe rinnaga.

Mis seda põletikku siis põhjustas?

Tegu oli lihtsalt ühe tavalise bakteriga, mis nahal olles ei tee mitte midagi. Küll aga võib ta teha palju halba, sattudes organismi sisse. Imetamise alguses võivad nibud minna veidi katki ja sealt võib ka see bakter organismi sattuda.
Arvestades, kui palju vastsündinud rinnal aega veedavad, ei ole ka väga mõeldav, alati enne ja peale imetamist kuidagi rindu desinfitseerida.. ehk siis arstid ütlesid, et vahel seda lihtsalt juhtub ja sinna ei saagi väga midagi parata. Lihtsalt hoidke oma tissid soojas ja reageerige kohe, kui rinnapõletik juba esimesi ilminguid näitab!

Minu viga oli ilmselt see, et ma ootasin seda maagilist päeva, mil saab minna imetamisnõustamisse ja nad seal ultraheliga rinda soojendavad ning see siis kõik mu mured ära viib. Kui ma oleksin varasemalt juba emosse pöördunud (pühade ajal olid ju muud asjad puhkusel), oleksin saanud tavalised antibiootikumid, mida kodus rahulikult võtta. Äkki siis ei oleks asi nii hulluks läinud…

Leave a Reply

%d bloggers like this: