Jõutreening raseduse ajal

Minu senised treeningharjumused

Ma pole kunagi füüsiliselt väga aktiivne olnud, kuni 2018 aprillis ma otsustasin, et on aeg. Tegin liitumise Myfitnessiga ning õnneks Jüri otsustas, et tema teeb siis ka. Me oleme tagantjärele sellest korduvalt rääkinud, kuidas üksi oleks ilmselt juba ammu motivatsioon otsa saanud. Koos on lihtsam – kui kasvõi üks meist tunneb, et tal on trennituju, veab ta teise kaasa. Kui tihti on peale trenni tunnet “kahju, et ma täna trenni tegin”? Ei olegi! Kui tihti on tunne “Ma täna ei viitsi trenni minna…” – liiga tihti! See, et me oleme koos käinud, on kindlasti põhjus, miks me mõlemad ka tänaseni (olgem ausad, mõningaste pausidega) aktiivsed jõusaali külastajad oleme.

Üks väga oluline tegur meie regulaarsusel oli eratreeneri võtmine. Kõigepealt kohtusime me 4 korda Kaspariga, kes tegi meile 6nädalase treeningkava. Uhhh… algus oli väljakutsuv… Aga mis meie jaoks peale treeningkava tegemist muutus:

• Treeningud olid läbimõeldud – me ei uitanud enam eksinud inimestena mööda jõusaali ringi, otsides masinaid, millel midagi teha, et tund aega täis saaks.
• Me hoidsime aega kokku – mõni trenn ei kestnudki tundi, aga ta ei pidanudki! Läbimõeldud trenniga olime kokku hoidnud aega ning samas saanud kätte suurema ja läbimõelduma koormuse, kui varem.
• Meil tekkis hasart – kavasse oli sisse ehitatud koormuse järk-järguline tõus ning iga nädal proovisime me taas olla paremad kui enne.
• Me nägime tulemusi! Mis saaks olla veel motiveerivam!

Mõned kiiremad perioodid tekitasid meie jõusaalikülastustesse pausid, kuid tagasi reele saamine oli iga korraga aina kergem. 2019.aasta märtsis, enne rasedust, olin ma oma senise elu parimas vormis! Hoog oli sees ja motivatsioon laes!

Siis ma jäin rasedaks.

Mis nüüd? Kas rase tohib enam jõusaalis käia? Kas ma tohin tõsta raskusi? Mis on lootele hea, mis halb?

Need küsimused jäid esimeseks kaheks kuuks kohe ka pausile – kõigepealt oli meil ees paarinädalane reis Hiina ning peale seda ma olin liiga väsinud, et trennile üldse mõelda. Terve maikuu magasin ma lihtsalt maha. (Esimese trimestri väsimus on midagi uskumatut. Ma jätsin vahel ka muna praadimise pooleli, keerasin pliidi kinni ja läksin magama, sest mul oli täpselt sellel hetkel meeletu uni ja soov minna magama.)

Juunis hakkasin tasapisi taas trenni tegema enda lähimas Myfitnessis – Balti jaamas. Kirjutasin ka myfitnessi üldmeilile kirja, kus soovisin soovitust eratreenerile, kes võiks tegeleda ka rasedatega ning ideaalis tegutseks kas Balti jaamas, Virus või Postimajas. Sain küll vastuse, kuid see inimene tegutses suveperioodil vaid mustamäel ning sinna ma minema ei hakanud. Nii pöördusin ma oma küsimusega Balti jaama myfitnessi teenindaja poole. Minu üllatuseks soovitas ta hoopis meesterahvast ja hüüdiski kohe Siimu, et me saaksime “minu olukorda” arutada. Ta ütles ausalt, et rasedatega ta väga palju kokku pole puutunud, kuid on põnevil ja valmis juurde õppima. Nii leppisime kokku esimese trenni, siis teise, kolmanda ja lõpuks valmis ka treeningkava.

Muidugi rääkisin oma treeningplaanist ka oma ämmaemandaga. Õnneks mul oli hästi armas ja tore ämmaemand, kes mind kiitis ja julgustas. Küsis veel juurde, milliseid harjutusi ma teen, kes mu treener on jne.. Nii ma käisingi trennis oktoobri lõpuni (mu sünnitustähtaeg oli detsembri alguses).

Igaks juhuks googeldasin muidugi juurde (mu kogu senine blogi on vist mu googeldustele üles ehitatud). Eksperdid kinnitavad, et on olemas alus arvata, et rasedusaegne mõõdukas füüsiline trenn vähendab preeklampsia ja rasedusaegse diabeedi riske ning lühendab sünnituse ajalist kestust. Peaaegu igal pool on rõhutatud, et mõõdukas füüsiline trenn on lubatud, kui Sa tegid seda ka enne rasedust!

Ma küll ei tea, ega saa kunagi teada, kui pikk oleks mu sünnitus olnud ilma trennita, kuid esimesest tuhust beebi süles hoidmiseni läks 13 tundi. Nendest viimased 4,5 haiglas, millest vaid 2-3 tugevates valudes. Võib öelda, et tegu oli pigem kiire sünnitusega.

Inspiratsioon ja julgustus

Jälgin instagramis ka erinevaid treenereid ning mul oli rõõm näha, et üks mu lemmikuid, Kayla Itsines, oli jäänud rasedaks! Sain paralleelselt lugeda kõrvale tema kogemust ning kogu raseduse jooksul jälgida tema soovitusi. Ka tema kirjutas vahepeal, et “Täna lihtsalt ei olnud trennipäev” ja see oli okei.

Mu armas sõbranna Marelle tutvustas mulle Kirsti Vaikla instagrami, kes oli ka rasedaks jäänud personaaltreener. Nii armas oli lugeda, kuidas ta julgustas ka teisi naisi trenniga jätkama ning samal ajal kajastas ka enda rõõme ja muresid hästi avameelselt.

Lisaks julgustas mind, kui nägin endaga umbes sama rasedat Myfitnessi treenerit rühmatreeningut andmas. Olgem ausad, rasedaid ei näe treeningsaalis väga tihti. Ma tundsin tihti, et hakkan inimestele silma ja kartsin, et mulle vaadatakse viltu. Küll aga teadmine, et samas treeningsaalis on veel üks rase (ja veel ekspert), andis julguse teha oma asja ja vähem muretseda teiste arvamuse pärast. Meid oli seal ju kaks (või neli, hehehe…).

Mu kõige suurem julgustus oli muidugi Jüri! Aja jooksul kui kõht ette kasvas, pidin kohendama mõningaid harjutusi. Kohe algusest näiteks ei teinud ma enam puusatõsteid kangiga (mis oleks surunud alakõhule) vaid matil oma keharaskusega. Ühel hetkel aga jõupingil selili olles hantlite surumist lõpetades tundsin ma end nagu selilikukkunud kilpkonn – ma ei saanud end enam püsti! Jüri siis tuli ja päästis mu ära. Nii sättisingi seda harjutust Jüri tempos, et peale igat seeriat saaks ta mind “päästma” tulla. Samal ajal kui mina ikka kartsin võõraid pilke ja halvakspanu, võttis Jüri seda kõike huumoriga ja kiitis mind, et ma üldse need hantlid ikkagi kätte võtan ja harjutused ilma probleemideta ära teen! Ta oli ka mu kõige suurem veetarbimise valvur ja muretseja. Küsis umbes 10x, kuidas ma ennast tunnen ning julgustas ka kohe trenni pooleli jätma, kui pea ringi hakkab käima. Veepatrullina oli ta nii aktiine, et ma juba pööritasin silmi, iga kord, kui ta mulle veepudeli ulatas, aga ma teadsin, et tal on õigus ja vee joomine on väga oluline! (Lihtsam öelda, kui teha.)

Teiste inimeste arvamus

Mul oli jälle tunne, nagu ma oleks esimest korda jõusaalis – kõik raudselt vaatavad mind ja mõistavad hukka… Võib-olla vaatasidki, rasedaid ei näe ju jõusaalis väga tihti, aga selle hukka mõistmise panin ma ise oma peas juurde. Tegelikult on ju jõusaalis igaüks ajamas oma asja ja kui keegi just endale viga ei tee, ei kommenteeri keegi kellegi teise tegevusi.

Sain ka kaks päriselulist tagasisidet ning need olid mõlemad positiivsed. Üks neiu ütles mulle: “Ma ikka vaatan, kui tubli sa oled ja mõtlen, et loodetavasti olen ka rasedana sama tubli nagu Sina!”. Arvestades, et eestlased ei avalda väga oma arvamust, veel vähem, kui see on positiivne, siis see jäi väga tugevalt meelde ja teeb siiamaani rõõmsaks.

Teine kord sattus hoopis Jüri värske isana Myfitnessi saunas tuttavaga kokku ja rääkis seal oma naisest, kes ei jaksanud lõpus isegi jõupingilt püsti tulla, aga ikka käis tublisti trennis edasi, siis kolmas saunas olev meesterahvas lisas, et ta nägi seda, ning seda oli alati olnud väga tore vaadata!

Lõppude lõpuks ei teinudki ma ju trenni teiste inimeste arvamuse pärast. Eks väike hirm oli sees, aga see mõnus tunne peale trenni kaalus selle kõik mitmekordselt üle.

Aga kui ma varem trenni ei teinud, aga nüüd tahaks lapse ja enda tervise huvides aktiivsem olla?

Suurepärane! On olemas väga palju treeninggruppe, mis keskenduvadki just rasedatele. On olemas rasedate joogad, vesiaeroobikad, ja muu selline. Kasvõi igapäevane pikem jalutuskäik on juba kiiduväärt! Iga rasedus on erinev ja vahel ei olegi rohkemaks lihtsalt jaksu. Räägi oma ämmaemandaga ja kui osaled mõnes rühmatrennis, siis anna ka treenerile teada, et oled lapseootel.

Proovi võimalusel erinevaid trenne!

Pean ausalt ütlema, et vesiaeroobika Pelgulinnas oli minu jaoks lihtsalt vees sulistamine, samal ajal kui MyFitnessi vesiaeroobika rasedatele võttis lõpuks isegi võhmale. Kõik sõltub väga tugevalt sellest, mida sa seni teinud oled. Üks sõbranna rääkis, kuidas talle hakkas vesiaeroobikas väga vastu “lase oma sisemine laps vabaks”-tüüpi võimlemine samal ajal kui mõni teine just sellist trenni otsibki.

Tulemus

Vaatamata regulaarsele füüsilisele aktiivsusele ning enam vähem tasakaalustatud toitumisele võtsin ma rasedusega juurde veidi üle 20kg. Rasedusaegset diabeeti mul ei olnud ning samuti ei esinenud ka teisi “suurekaalulisusega” kaasnevaid probleeme. Laps sündis tervena (ja väga suurena!) ning tänaseni on kõige suurem tervisemure temaga olnud umbes nädala kestnud nohu.

Ma ei saa kunagi päriselt teada, millist rolli minu, minu lapse või sünnitustegevuse juures mängis see, et ma käisin kuni 8.kuu lõpuni jõusaalis, kuid võin kinnitada, et oleme terved, heas vormis ning sünnitus oli pigem kiire. Seega kui kahtled, pea alati nõu oma arstiga ja konsulteeri spetsialistidega! Ning kõige olulisem – jälgi enda enesetunnet! Kui vähegi hakkab pea ringi käima, või õhk saab otsa, või on lihtsalt tunne, et ei jaksa – ära rohkem tee! Puhka ja hoia end!