Beebiviiplemine – järgmine tase

Kirjutasin ühe postituse beebiviiplemisest kaks kuud tagasi. Siis oskas Georg Martin viibelda sõnu “lamp”, “raamat”, “sööma”, “veel”, “muusika” ja “vanaema”.

Kaks kuud tagasi oli beebiviiplemise mõju meie igapäevaelule selline:
Hommikul suudab ta ilma mingi probleemita meile selgeks teha, et lamp on vaja põlema panna. Seejärel annab ta meile teada, et ta tahaks tantsida ja selleks on muusikat vaja. Georg Martin annab ka märku, kui ta tahab süüa või hoopis raamatut lugeda. Me saame temast aru ning meil on tema soovidele kohe lihtsam vastu tulla.

Mis on vahepeal kahe kuuga muutunud?

Okei, meie Jüriga (okei-okei, mina) oleme olnud laisad ja pole uusi viipeid väga juurde õppinud… Seetõttu oleme me jäänud täpselt samu viipeid järjest kordama, mida me kasutasime juba ka varem.

Küll aga nende viibetega on nüüd võimalik vestlus maha pidada.

Georg Martin vahepeal täiesti tühja koha pealt hakkab viiplema “vanaema”. Mina siis ütlen, “jah, eile käis sul vanema külas”. Siis ta viipleb muusikat. “jaa, vanaema laulis sulle” ja siis ta viipleb veel paar korda vanaema + muusika.

Kui ma laulan talle ja peaksin mingil põhjusel laulmise pooleli jätma, siis kohe tuleb edasi “muusika” viibe ja see tähendab, et ma pean edasi laulma.

Lisaks küsib Georg Martin süüa juurde.

Kui ta on ära söönud oma maasika, makaronid või rosinad, siis ta oskab söögitoolis viibelda “veel”. Kui ta leiab, et tema snäkikauss või veetops on tühi, tuleb ta samamoodi juurde küsima.

Mu ema naljatles, et selle viipe suur boonus on see, et laps ei kisa, vaid vaikselt annab oma soovidest märku ja meie teame täpselt, kuidas olukord lahendada.

Mis pani mind seda postitust kirjutama?

Paar päeva tagasi peale seda, kui Georg Martin oli veetnud hommiku vanaemaga, läksin ma Georg Martiniga koos õue. Kui tema viipleb, siis mina kordan järgi ja seletan lahti viibete ümber oleva olukorra. Nii leidis aset selline vestlus:
Georg Martini viiped: vanaema, muusika, vanaema, süüa, juua, veel, vanaema, muusika.

Minupoolne jutustus/tõlge: “Jaa, sinul käis vanaema külas. Vanaema laulis sulle. Ja siis andis vanaema sulle süüa. Juua andis sulle ka. Siis ta andis sulle veel süüa ja juua, kui sina küsisid. Jaa, vanaema laulis sulle palju…”

Mul poleks aimugi, et ta oma hommikut sel viisil meenutab ja sellest mõtleb, kui me ei oleks hakanud temaga viiplemist õppima.

Kõik see on pannud meid uuesti mõtlema oma viibete “sõnavara” laiendamisele. Aprilli keskpaigast juba algabki veebibeebiviiplemise programm uuesti. Ainus, mida ma veel mõtlen, on see, kas teha uuesti läbi algajate programm või minna kohe edasi mudilaste programmiga.

Leave a Reply

%d bloggers like this: