Beebi sõi mu aru

Väljendit “raseda aju” oleme me ilmselt kõik kuulnud, kuid ega ma enne sellest päriselt aru ei saanud, kui ma seda ise kogenud ei olnud. Lugesin ka raamatust “Do chocolate lovers have sweeter babies” (kirjutan mingihetk sellest raamatust pikemalt), et minu keha ja aju ei ole raseduse ajal prioriteet ning kõik ressursid lähevad esmalt loote heaolu ja arengu hüvanguks. Nii on raseda aju väidetavalt väikeses toitainete vaeguses, selleks, et loode kõik vajaliku kätte saaks.

Viskasin ka igasuguste pisikeste fopaade peale nalja “oi-oi, raseda aju, mis sa teed…” ning lootsin, et peale sünnitust mu vaimne võimekus (keskendumine, mälu, seoste loomine jne) taastub. Georg Martin on 7-kuune ja võin öelda, et minu puhul “beebi ema aju” on veel hullem, kui “raseda aju”.

Pidev unustamine, kehv seoste loomine ja oskamatus peast arvutada tingis küll mitmeid naljakaid seiku, kuid muutus ka kurnavaks. Nii olin ma veidi mures ja otsisin lahendusi.

Lahenduse leidmiseks otsustasin pöörduda eksperdi, Eesti ühe tuntuima ajuteadlase, Jaan Aru poole. Kirjutasin talle kirja, kus kirjeldasin oma olukorda ning küsisin nõu – kuidas taastada oma raseduseelne mentaalne võimekus. Mainisin talle ka ära, et olen juba kursis tema poolt tugevalt soovitatud imeravimiga ning seda ma juba tarbin mõõdukas koguses – uni! (Georg Martin on tänaseks 7kuune ja magamata öid võin ma ühe käe sõrmedel kokku lugeda)
Kes veel ei ole lugenud, siis lugege: Uni teeb imesid ja Jaan Aru: teaduspõhine looduslik kõrvaltoimeta imerohi ülekaalulisuse ja rumalate otsuste vastu

Juba samal õhtul sain ma vastuse, kus härra Aru palus, et võimalikult detailselt selgitaksin enda muret, et ta saaks parema ülevaate ja seejärel täpsema vastuse anda.

Siin on nimekiri muredest, mis ma talle edastasin:

  • Mu mõtted kaovad poole pealt ära. Kui ma varem olin see inimene, kes proovib enne ikka mõelda, kui öelda ning ei soovi avada suud lihtsalt rääkimiseks (enamasti), siis nüüd on mul tunne, et lauset alustades tuleb mõte ja teine ja kolmas ja siis on nad kõik korraga kadunud ning mu lause ei jõuagi mitte kuhugi. Justkui “ülekompenseerimiseks” liigub suu  ikkagi edasi.. See on väga kummaline ja ebameeldiv nähtus. 
  • Mu lühimälu on kõvasti nõrgem, kui varem.  See lööb välja nii asjade kuhugi panemises (mul on käes telefon ja järgmisel hetkel mul seda enam ei ole.. lõpuks leian selle mähkmete vahelt…) kui ka asjadega pihta hakkamises (ma ütlen, et lähen süüa tegema. Samal ajal võiks ju kohvi vett keeta, selleks on vaja presskannu, mis asus nõudepesumasinas. Ma siis juba tühjendan kogu nõudepesumasina ära, üht kaussi ära pannes avastan, et midagi muud on vales kohas, siis beebi annab märku, et vajab tähelepanu ja köögis on keedetud vesi ning poolik nõudepesumasin. Süüa pole keegi saanud.)
  • Ma ei saa mõnikord teiste inimeste jutust aru. Aegajalt esinevad hetked, kus elukaaslasega vesteldes ma saan justkui aru igast individuaalsest sõnast, aga mõte kohe kuidagi ei taha kohale jõuda, ma pole isegi kindel, mis keeles ta need sõnad ütles. Korraks olen justkui sel viisil ära ja mõned hetked hiljem kui ta oma öeldut kordab, saan tema jutust taas aru. 
  • Ma ei suuda vahel üht mõtet eristada teisest.  Kui füüsiline trenn ja kirjutamine peaksid tavaliselt pea “klaariks tegema” siis just paar päeva tagasi peale tavapärast jõusaali külastust saunas istudes oli mul tunne, et mu peas toimub korraga nii palju, et ma ei suutnud üht mõtet teisest eristada. Kui mu mõtted oleksid visuaalselt justkui raamatukogu, siis selles raamatukogus oleks kõikide raamatute leheküljed läbisegi paberhundist läbilastud ja siis suvaliselt kokku kleebitud ja vedelema jäetud. 
  • Mulle ei meenu mõned elementaarsed sõnad. Olen näiteks google tõlkest läbi lasknud ingliskeelseid sõnu, sest mul ei tule meelde eestikeelne vaste. Või siis ütlen hästi lihtsa asja kohta midagi kummalist, sest õige sõna lihtsalt ei meenu. Eriti naljakalt lööb see välja väljendite puhul. Mul ei tule konkreetne väljend meelde, aga see lööb välja umbes nagu kasutades väljendit “vana hobune tahab ka kaeru” asendada “Ka konnad ihaldavad seda, mida konnakullesed”.. 
  • Ma ei oska enam arvutada. Ka kümne piires on aegajalt raske liita/lahutada. Vahepeal lihtsalt ongi justkui “matemaatikaosakond” puhkusel, uks on kinni ja majahoidja võtmega ka Hispaanias puhkusel. Lihtsalt ei ole võimalik arvutada. Mu väga toetav elukaaslane vahel proovib mingite tehete lihtsustamisega mind aidata, aga ka sellest ei ole vahel üldse kasu. Osakond on lukus, mis teha. (Küll aga ta kiidab mind ka, kui ma üllatan ja mingi tehte ikka ära lahendan :D)

Sain üsna kiirelt vastuse, et suurt midagi viga mul ei ole ning muretsema ei pea. (huuuh)

Põhjalikum selgitus Jaan Aru poolt oli järgnev:

Keskendumine, süvenemine, arusaamine jne sõltuvad piiratud ressursist – nad sõltuvad kõik teatud ajuprotsessidest, mida saab kasutada vaid piiratud määral.

Väikese lapsega tegelemise tõttu on kõik tegevused, kus on tarvis keskenduda, süveneda, aru saada jne, häiritud, sest osa sellest mõtteressursist läheb lapse peale. Näiteks kuulates abikaasa juttu või soovides ise midagi mõelda, üritab mingi osa ajust kuulata, ega laps ei nuta või mõelda selle peale, millal last taas toitma peab vms – see võtab osa aju töölauast enda alla ja seega teised funktsioonid kannatavad. Teisisõnu: osa nendest mõtteressursidest, mis peaksid aitama partneriga kvaliteetset vestlust pidada, lähevad selle alla, et lapse peale mõelda. 

Sellest perspektiivist vaadatuna ei pea Sa muretsema – kui laps muutub iseseisvamaks ja kui Su aju paremini kõige elukorraldustega ära harjub, siis tuleb ka aru tagasi.

Nüüd aga, olles selle läbi teinud, saad paremini aru, miks inimesed autoroolis telefoni näppida ei tohi ja miks stressis või vihastavad inimesed viletsamaid otsuseid teevad – telefoni näppimine, stress, vihastamine jms võtavad oma osa aju ressursist ja siis on vähem seda vaimset ressurssi, et ohtlikus liiklusolukorras hakkama saada, et jonniva lapsega mõistlikult toime tulla jne.
Palju edu oma aju kasutamisel!

Ehk siis mu aju “matemaatikaosakond” ei ole mitte puhkusel ning võtmega majahoidja ei ole Hispaanias, vaid nad tegelevad uue ja veel olulisema ülesandega – kuidas hoida mu laps elus ja õnnelik. Peab ütlema, et kuigi ma olin selles “majahoidjas” esialgu veidi pettunud, siis nüüd saan aru ning olen täitsa nõus sellega, et Georg Martini rahulolu on olulisem, kui kümne piires arvutamine.

Kirja teine pool – miks ei tohi roolis olles kõrvaliste asjadega tegeleda ning miks häiritud inimesed halvemaid otsuseid teevad, on ka täiesti arusaadav! Kodus on tegu süütu tähelepanematusega, kui panen rahakoti külmkappi või telefoni mänguasjakasti. Liikluses võib pisike märkamata jäämine väga kurvalt lõppeda.

Soovin kõikidele lapsevanematele palju kvaliteetset und, kannatlikkust ja midagi veel (ma ei mäleta enam, mida)… Kõik läheb paremaks! 😉

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: