Nime panemine tundub nii vastutusrikas ülesanne – oma laps peab selle nimega ju elama. Sellepärast tundus, et nimele on vaja suuremat tähendust, kui lihtsalt “see tundub ilus”. Tegelikult võib ka nime valida lihtsalt selle ilu või kõla põhjal või kuidas ta sobib juba teiste perekonnas esinevate nimedega, aga mitte miski ei tundunud “õige”.
Jüri on oma pere meesliini pidi kolmas Jüri. Nii tema isa kui ka vanaisa sama nime, seega väga paljude esimene küsimus oli, et kas ka meie beebipoisi nimeks saab ka Jüri.
Jah ja ei. Jüri oli juba ammu otsustanud, et oma pojale tema Jüri nimeks ei pane, aga samas kuidagi ei taha seda traditsiooni lõhkuda.
Jüri on end välismaalastele juba aastaid tutvustanud kui “George”, sest see on sama nime inglise keelne variant. Nii nimed Jüri, kui Georg on nime “Georgius” eestindatud variandid. Seega nimi Georg tundus peaaegu, et ideaalne. Midagi natukene tundus puudu ja samuti segas mind, et tema eesnimi lõpeks g-ga ja perekonnanimi algaks K-ga. Selline natuke harjumatu kooslus..
Nii me mõtlesime edasi. Jüri hakkas mõtlema oma teisele vanaisale, kes kandis eesnime Mart. Nii ta pakkus välja Georg Märt ning järgmise ideena sündiski Georg Martin. See nimi tundus 100% õige ja nii me sellele nimele kindlaks jäimegi.
Kui olime oma peas selle otsuse langetanud, mõtlesin ma ühel päeval seda nime googeldada – nii igaks juhuks. Äkki kannab seda nime mõni halva kuulsusega kodanik… Leidsin, et seda sama nime kannab kuulus kirjanik, kelle raamatud Jüri just hiljuti uuesti läbi luges. Seejärel leidis aset umbes selline vestlus:
Mina: “Ma googeldasin ja tuleb välja, et Georg Martin on ühe kuulsa kirjaniku nimi”
Jüri: “Ta ei saa eriti hea kirjanik olla, sest ma pole temast kuulnud…”
Mina: “Ma arvan, et sa ikka oled kuulnud.. sa oled isegi lugenud.”
Jüri: “Misasja…”
Mina: “Ta on sul isegi raamatu riiulis kenasti esindatud”
*väga segaduses ja skeptiline Jüri läheb oma raamatu riiulit vaatama*
Jüri paar minutit hiljem: “Ahjaaa…. muidugi!”
Jüril oli natukene piinlik, aga vähemalt saame 100% kinnitada, et meie poja nimi pole mitte kuidagi “Troonide Mängu” autorist inspireeritud.
Kuigi nimi oli paigas juba augustis, hoidsime me seda saladuses. Jüri jagas seda oma vennaga ja mina ühe sõbrannaga, aga keegi teine ei kuulnud nimest enne, kui poiss sündinud oli. Jüri vene verd vanaema oli nime kuuldes väga rõõmus! Tundis kohe ära, et Martin on tulnud Mardist ning lisas, et Georg on väga tähtis pühak nii katoliiklikus kui õigeusklikus kultuuriruumis. Kohe mõtles ka kuidas ta Georgi kutsuma võiks hakata – Žorzik või Žorik (vabandan, kui kirjapilt vale on)…
Meilt küsitakse pidevalt, kuidas me teda kodus kutsume – Georg või Martin? Või hoopis Matu? Žorik? … Õige vastus on: Georg Martin (või poja, või tibu, või totu(kuul), või kõik need muud hellitusnimed…). See nimi tundub meile ühtne tervik ja me ei oska talle öelda üht või teist nime. Georg Martin. Kirjapildis lühendatult GM. Eks need hüüdnimed aja jooksul tulevad ise ja tihtipeale panevad lapsed need jutu käigus kuidagi ise endale (oma pere jaoks olin ma pikalt “Itu”, sest olin väiksena enda kohta öelnud “Head aega, Itu läheb nüüd õue!”).
Head aega, Itu läheb nüüd Georg Martiniga mängima!
Keiti.blog 