Ma pole 6kuud teile Laura Mirtelist siia kirjutanud, mis on tegelikult väga pikk aeg. Aga võin etteruttavalt öelda, et see on nii sellepärast, et meil ei ole olnud enam suuri kriise 🙂
Eelmise postituse lõpetasin infoga, et jaanuari alguses oli Laura Mirtelil üks väga intensiivne krambihoog + me olime perega pidevas nohus. Tänaseks me enam nohus ei ole, ka see läks lõpuks mööda (kuigi sel hetkel tundus nohu igavene.. 😀 )
Ennetame kriise
Sügisel leidsime Laurakesele toimiva raviskeemi, mis tundub, et hoiab meid suuremate katastroofide eest. Üle nädala veedame me 1-2 ööd haiglas ja Laura Mirtel saab endale vajalikke verevalgu ülekandeid. Selle skeemiga oleme jätkanud tänaseni. 2x kuus käimegi haiglas ja see on meie jaoks nii tavaline, et me isegi ei maini seda enam kellelegi. See viib olukordadeni, mil jutu sees mainides “ma täna olen lastehaiglas, aga saan homme tegeleda”, inimesed esimese reaktsioonina ehmuvad.
Me oleme haiglas juba nagu kodus. Palatisse jõudes ootavad juba õige voodi, õiges suuruses mähkmed, riided, veekeedu kann, õiged aparaadid ja kõik muu, mida meil vaja läheb. Kogu personal on juba ammu tuttav ja kõik elavad Laurakesele kaasa.
Madal D-vitamiini tase
Vahepeal muutus tema D-vitamiini tase hästi madalaks. Kriitiliselt madalaks. Minisuni tilgad ükskõik mis koguses ja manustamise tihedusega ei andnud soovitud tulemusi. Madala D-vitamiini tasemega muutuvad luud hõredamaks ja tekib suurem luumurdude oht. Seda ma kartsin ja olin Laurakesega väga ettevaatlik.
Ühel õhtul Laurakest sülest pannes tegin ma seda natuke valesti. Tavalise lapse puhul oleks olnud kõik okei, aga Laurakesel jäi jalg hetkeks natuke valesse asendisse ja väga suur kriiskav nutt andis märku, et midagi läks väga valesti. Läksin EMOsse ja saime teada, et Laurakesel on tõesti reieluus mõra. Aga see oli nii hästi paigal, et kips ei oleks paranemisele kaasa aidanud, vaid pigem seganud.
Nii me proovisime lihtsalt selle jalaga hästi ettevaatlikud olla. Paar nädalat andis igasugune jalale vastu minek tunda. Oli näha ka, et ta ühe jalaga oli aktiivsem ja teist hoidis rohkem paigal. Tänaseks tundub sellega korras.
Ühel hetkel arsti soovitas minisun asendada Nõgeli D-vitamiiniga. Nimelt märkas ta, et pea kõik lapsed, kellel on haiglas tuvastatud liiga kõrge d-vitamiini tase, on võtnud Nõgeli vitamiini.
See ei tähenda, et kõik Nõgeli tarvitajad D-vitamiini üledoosi saaksid, aga need kes on saanud, on olnud Nõgeli kasutajad. Nagu kõik sõrmed ei ole pöidlad, aga kõik pöidlad on sõrmed.
Ning tõepoolest, Nõgeliga hakkab Laura Mirteli d-vitamiini tase lõpuks normi jõudma! 🙂
Tugiisik
Üks väga suur uudis on see, et märtsikuust saime me Laura Mirtelile tugiisiku. Küll ainult 40 tundi kuus, aga see on ikkagi 40 tundi rohkem tuge, kui varem!!
Kuna Laurake ei saa lasteaias ega -hoius käia, siis määrati talle tugiisik. Ta ei saa praegu käia ka erivajadusega laste lastehoidudes, sest igasugused kõhuhaigused on talle endiselt väga ohtlikud. Nii proovime vältida selliseid võimalikke kokkupuutepunkte. Me keegi ei tea kui kaua me teda niimoodi isoleerime, aga praegu teeme kõik võimaliku, et teda nendest kokkupuudetest hoida.
Tavaliselt otsitakse tugiisikuid kuid. Mõnel juhul aastaid. Meil aga vedas meeletult.
Jaanuari lõpus käis meil külas lastekaitse, kes määras tugiisiku vajaduse. Veebruari lõpus käis meil külas tugiisiku teenuse osutaja (see inimene, kes meile õiget inimest otsima hakkas) ja nädal hiljem oli meil juba kohtumine ühe armsa inimesega, kes oli valmis meile tugiisikuks tulema. Ma igaks juhuks rohkem temast ei räägi, sest ma ei taha igaks juhuks kolmanda isiku andmeid siin nii avalikult jagada, aga lühidalt – me oleme väga tänulikud, et ta meile tugiisikuks tuli 🙂
Me oleme siiski algusest peale teadnud, et ta on meiega ajutiselt. Augustist ootavad teda uued väljakutsed ja meie asume otsima uut tugiisikut. Seega kui tead kedagi, kes otsib tööd (asukoht Tabasalu), on armas ja tubli inimene ning võiks Laurakesega klappida, siis anna märku! 🙂 Suure tõenäosusega räägime täiskoormusest, aga eks õige inimese puhul saab need asjad läbi rääkida.
Areng ja oskused
Laura Mirtel keerab end kõhuli ja vahel ka tagasi. Ta ei tee seda nii vabalt ja osavalt, nagu muidu beebid, kes selle oskuse omandavad, aga temas on seda tahtejõudu ja pika pusimise peale saab ta keeramisega ilusti hakkama.
Kui eelmise aasta aprillis pealtnägija intervjuus minu käest küsiti “mida Laura Mirtel teha oskab” võrdlesin ma oma peas teda tavalise beebiga ja ei osanud vastata muud kui selgitasin lutimängu, mis tal sellel hetkel oli. See oli nii kummaline vastus, et seda ei lastud eetrissegi.
Kõigest kuu hiljem suure kriisi tagajärjel oli ta kaotanud ära KÕIK võimalikud oskused. Ka need, mida mina ei osanud oskusteks lugeda. Ta hakkas vaikselt uuesti liigutama. Läks mitu kuud aega enne kui ta õppis häält tegema. Veel kauem, et nutta ja naerda..
Täna hindan tõesti oskustena juba nii “elementaarseid” asju. Laura Mirtel oskab häält teha, liigutada, nutta, naerda, isegi jutustada (häälitsemisel ja jutustamisel on ka vahe), pahandada, kõdi karta, reageerida välisele keskkonnale (hääled jms), juba paremini oma pead kontrollida (veel ei hoia kaela päris nii nagu võiks), keerata-pöörelda-tiirelda, vahel ka asjadest kinni hoida ja neid haarata. Kui vaadata, kus ta aasta tagasi oli, siis on ikka suuuuur töö ära tehtud!
Meil on hästi 🙂
Ma ei võrdle Laurakest enam ammu eakaaslastega. Isegi mitte alateadlikult. Ma olen ära leinanud selle “elu mis oleks võinud olla/pidanud olema” ja võtangi Laura Mirtelit nii nagu ta on – superarmsa tugeva tahtejõuga tüdrukuna. Kui tema lihased pooltki nii tugevad oleksid kui tema tahtejõud, jookseks ta juba ringi.
Me ei oota elu nautimiseks ja rõõmustamiseks hetke, mil on kõik täiesti korras ja Laurake kuidagi imeläbi täiesti terve (me isegi ei tea mis seisus tänaseks see potentsiaalne ravim on). Sellist hetke ei pruugigi kunagi tulla.
Me rõõmustame iga häälitsuse ja naeratuse üle. Ka suured nutud rõõmustavad mind, sest oli periood, mil ta ei osanudki nutta.
See kogemus on kandunud üle kõikidesse eluvaldkondadesse. Ma ei pea olema tippjuht, et olla rõõmus ja uhke oma karjääri üle. Ma ei pea ootama oma pangakontole miljonit, et tunda end rahaliselt kindlalt. Ma ei pea ootama kellegi luba et tunda end hästi ja olla õnnelik. See on minu enda isikliku perspektiivi ja otsuse küsimus.
No vaadake seda rõõmsat tüdrukut! Meil on päriselt hästi!
Keiti.blog 