“Mina küll oma lapsega…” mõtisklused

Rasedana vahel ikka tekib ettekujutus või unistus sellest, milline oma laps hakkab olema. Kuidas ta käitub, huvitav milline tema iseloom on, mis talle meeldib või ei meeldi… Kui muidu ettekujutust ei teki, siis vähemalt teiste lapsi vaadates on küll hästi lihtne kiirelt öelda “mina küll oma lapsega…” 😉

Nii on mitmeid emasid, kes on arvanud, et nende beebi hakkab küll ainult oma voodis magama, või et lapse kõrvalt võiks ju tööd teha või et laps kasutab vaid riidest mähkmeid. Mina ise väga palju neid lubadusi ei teinud, kuid mõned ikka. Mitte ühtegi lubadust ei andnud ma seoses unega või rutiiniga ning ka rinnaga toitmisel lootsin parimat, teades, et igasuguseid asju võib vahele tulla (tuli ka, aga toidan jätkuvalt siiski rinnaga!).

Millised olid minu veendumused enne sünnitamist?
1. Õhus oli mõte, et äkki Jüri jääb märtsist alates lapsehoolduspuhkusele ning mina naasen tööle.
Tegelikkuses aga juhtus nii, et esiteks avanesid Jüril suurepärased karjääri võimalused, millest lihtsalt oli loogiline kinni haarata ja tööd jätkata. Teiseks läks rinnaga imetamine meil edukalt ning töö tegemine selle kõrvalt oleks olnud keeruline.
2. Olin veendunud, et hakkame kasutama riidest mähkmeid.
Sain päris palju negatiivset vastukaja “jajah, vaatame, kas sa nädalatki vastu pead…” (loe lähemalt siit), kuid tänaseks oleme tublisti ainult riidest mähkmete peal! Ühekordseid mähkmeid kasutasime esimesel elunädalal kuni nabakönt ära tuli ning hiljem veel kaks nädalat, mis me haiglas veetsime (seal lihtsalt pole mähkmete pesemise võimalust).
3. Ekraan ei ole lapsehoidja!
Covid tingis selle, et vahepeal tegime paar videokõnet, mille jooksul näitasime Georg Martinile sihilikult ekraani. Ka on ta vahepeal salamisi üle õla näinud, kui mina või Jüri oleme midagi telefonist või arvutist vaadanud, kuid kohe, kui me seda märkame, sulgeme oma ekraani ja tegeleme Georg Martiniga ise.
Jah, ma usun, et paljudel on lihtsam autosõidud üle elada või hommikukohvi nautida, pannes lapsele multikas mängima, kuid täna ta ei nuta autos selle pärast, et tal pole ekraani käes. Kui nuttu ekraaniga leevendada, siis poole aasta pärast on juba vabalt nutu põhjus see, et ta tahab ekraanilt multikat vms vaadata. Ma elan praeguse raskuse üle ja pigem joon siis veidi külmemat kohvi ja säästan tuleviku-mina sellisest nutuhoogudest. (Rääkimata kõikidest negatiivsetest mõjudest, mis ekraani näitamisel lapse ajule ja arengule on)
NB! Ma ei mõista siin hukka neid vanemaid, kes tõesti ei ole osanud mõnel hetkel teisiti reageerida ja on oma närvide säästmiseks ekraanid kasutusele võtnud, kuid loodan oma eeskujuga näidata, et ekraanivabalt saab ka ja see ei ole 21.sajandil võimatu.

Multikaid pole vajagi, aknast on ju nii tore välja vaadata

Võib-olla võib ühe luhtaläinud ootusena käsitleda seda, et ma ostsin talle võrevoodi? Kaheksa kuu jooksul on ta seal maganud ilmselt kaks päevaund. Voodi ostmine tundus lihtsalt loogiline asi, mida teha ning nii me ei mõelnud sellele kaks korda. Meil puudus ootus, et ta seal magama hakkab ning teadsin ka, et vähemalt esialgu öiste toitmiste lihtsustamiseks magab ta meiega ühes voodis. Lihtsalt ilma pikemalt mõtlemata ostsin voodi ära, mis tänaseks on see suurepärane koht, kus hoida kuivanud riideid, mis veel pole riidekappi jõudnud…

Rohkem nõudmisi ma endale ei seadnud. Mul oli täiesti võimalus kulgeda beebi rütmis ning õppida teda ja tema vajadusi tundma. Ma ei dikteerinud talle ei uneaegu ega äratanud teda sügavast unest ka siis, kui ta vahel päeval kella 12ni magas. Mul puudusid ootused ja seetõttu ka pettumused. Umbes kolmandal elukuul hakkas tekkima rütm ja regulaarsus ning tänaseks on kujunenud väga mõnus kogu perele sobiv rutiin. Ma ei anna siin ka lubadust, et tulevikus järgmise lapsega samamoodi läheb. Ma tean, et lapsed on erinevad ning järgmise lapse ajal dikteerib meie elu juba Georg Martini jaoks välja kujunenud rutiin.

Üheks rutiini osaks on õhtune lugemine

Selle postituse mõte on see, et unistada võib ükskõik kui suurelt ja eks meil kõigil tekivad mingisugused ettekujutused oma tulevikust, kuid ärge olge enda vastu liiga karmid, kui reaalsus on midagi muud. See on täiesti normaalne, et uue info ja olukorraga arvamused ja veendumused muutuvad. Lubage sellel juhtuda ja ärge hoidke nendest veendumustest kinni lihtsalt sellepärast, et kunagi sai ühtemoodi välja lubatud.

Milliseid ootusi olete teie iseendale ja oma beebile seadnud? Kas reaalsus üllatas?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: