Mis juhtus? Ja kuidas edasi?

Laura Mirtel lahkus meie seast juba enam kui kaks kuud tagasi. Ma pole jõudnud teiega jagada – mis siis ikkagi juhtus..

Laura Mirteli lugu sai lõpu, kui ta oli 2,5aastane. Ta suri 13.veebruaril 2024 minu süles, lastehaigla intensiivravi osakonnas.

Olime juba kuid olnud vahelduva eduga terved-haiged, nagu talvel lastega ikka. Üks viirus teise järel ning meile tundus, et Laurakene saab selle kõigega hakkama. Lõpuks üks süütuna näiv köha-viirus oli see, mis tema keha murdis.

13.veebruari hommikul läksime me korraliselt haiglasse tavapärast vereplasma ülekannet saama. Laurakene oli eelmisest päevast veidi vähe söönud ning rahutum kui tavaliselt, aga eks see käib haigustega kaasas ja nii ei osanud me neid sümptomeid esialgu väga oluliseks pidada.

Ta ei olnud kindlasti loid. See on see sümptom millele mina olen harjunud keskenduma, et hinnata kiirabi vajadust.

Haiglasse jõudes selgus et tema saturatsioon on ülimadal ning väga kiiresti anti talle lisahapnikku ja süstiti hormooni, et aidata kaasa hingamisele. Kuulamise järgi öeldi, et üks tema kops on kinni. Vereanalüüsid näitasid ülimadalat veresuhkurt ja nii süstiti talle otse veeni üha suuremates kogustes glükoosi. Meid viidi intensiivravi osakonda ja seal küsiti kuhumaani me raviga jätkame.

Me oleme neid vestlusi juba varem pidanud ja meie vastus on alati olnud: me jätkame raviga seni kuni me näeme, et Laurakese keha ravile vastab ja paraneb.

Nii otsustati raviga jätkata ja järgmine samm oli viia ta juhitavale hingamisele. Ka see ei viinud saturatsiooni päris sellele tasemele, mis vaja. Lõpuks saime ta ca 75-80 peale enam vähem stabiliseeruma.

Tundus, et nüüd on olukord korraks stabiliseerunud ning nüüd tuleb jälgida kahte näitu: saturatsioon ja veresuhkur.
Ühel hetkel hüüdis arst: “adrenaliin! Ruttu!” ja ta hakkas Lauraksele südamemassaaži tegema. Ma ei märganudki, et tema süda oli seisma jäänud. Ma olin jälginud saturatsiooni, mis ei olnud veel väga palju langeda jõudnud.

Mind saadeti ruumist välja ning kõik jooksid edasi tagasi. Ühel hetkel jooksmine vaibus ja jooksmise asemel inimesed kõndisid. Sain aru, et nad on olukorra stabiliseerunud. Muidu oleks askeldamine täiesti lõppenud. Sain ka ühelt õelt kinnitust, et süda taas lööb.

Helistasin Jürile. Meie “jätkame raviga, kuni tema keha ise ka paranemise märke näitab” tähendas meie mõlema jaoks ühe piirina südame seiskumist. Aga mitte keegi ei osanud arvata, et see hetk nii lähedal on ja seetõttu ei osanud me seda kommunikeerida. Otsustasime küsida arstilt, mis need järgmised piirid. Muidugi soovime me, et meie tütar meiega siin ilmas kauem oleks, kuid me teame ka, et see soov on isekas. Tema elus hoidmine on MEIE soov. See ei ole alati parim Laura Mirtelile. Me ei soovi oma isekast soovist tulenevalt tema piina pikendada.

Tänapäeval on nii raske inimestel päriselt surra, sest meie meditsiin on võimeline inimeste kehasid päris kaua elus hoidma.

Kui arst tuli, rääkis ta kõikidest kangetest ravimitest ja ekstreemsest ravist mida nad praegu Laura Mirteli peal rakendavad. Ma küsisin, mis see hetk on, millal raviga lõpetada… Ta vastas, et tegelikult tema veresuhkur ei tõuse, tema kopsud ei tee tööd, ta ei ole pissinud ehk tema neerud ei tööta ning tema ajuhapniku tase on 15. See peaks olema seal saja lähedal. Ehk siis see hetk on tegelikult kohe.

Helistasin Jürile, panin ta valjuhääldile, ning kolmekesi tegime selle otsuse, et me ei jätka raviga. Selle otsusega me tegelikult lühendasime Laura Mirteli elu maksimaalselt paari tunni jagu.

Tegime arsti ja õega koos Laurakese käest ja jalast värvilised jäljed. Rääkisin Laurakesega, edastasin kogu pere armastuse ja parimad soovid. Selleks viimaseks hetkeks võtsin ma ta endale sülle. Arst ja õde eemaldasid juhtmeid-andureid. Sellest hetkest kui ta mulle sülle anti läks alla minuti kui tema süda juba töö lõpetas. See andis mulle kinnituse, et tema keha ei jaksanudki enam. Me ei teinud vale otsust.

Ma veetsin temaga veel tunni. See kõik oli nii ootamatu. Tundus nii uskumatu, et ühel hetkel ma lahkun sealt palatist ja ma näen teda viimast korda. Kuidas?

***

14. veebruaril avaldasin ma Facebookis teavituse, et Laurakene on lahkunud.
https://www.facebook.com/kkeitii/posts/pfbid02Sd9Ko8x7TyXmM2szBnnZZRbYF9VNhFyoHa1b283Hee9fxLodYcKo33XJAJKC5QJSl

Mulle väga meeldis lugeda ja kuulda, kuidas Laurakene ja tema lugu on aidanud inimestel elus prioriteete seada, silmaringi avardada ning üldse elu oma väikeste asjadega rohkem hindama hakata.

Toodi välja ka kui küps meie reaktsioon oli.. Sellel on kaks põhjust:

1. Meid on juba kaks korda varem ette valmistatud, et kohe võibki olla kõik
2. Lein ei ole meie jaoks uus. Sügisest oleme me leinanud oma kolmandat last.

Eelmisel suvel (2023) jäin ma rasedaks. Me kartsime rõõmustada, sest iga rasedusega on 25% tõenäosus, et meie laps on geenirikkega. Vastavaid analüüse ei saa teha enne, kui rasedus on 15 nädalat kestnud. Nii ma tegin läbi kogu esimese trimestri oma iivelduse, väsimuse ja isudega. Segaduses, kas rõõmustada või valmistuda kõige hullemaks.

Peale koorionibiopsia tegemist läks veel kaks nädalat vastuste saamiseni.

Minu kolmas beebi oli sama geenirikkega, mis oli Laura Mirtelil. Me otsustasime selle raseduse katkestada.

Nii ma “sünnitasin” oktoobri alguses 17. rasedusnädalal oma kolmanda lapse. Poisi. Ma veetsin tema kehaga tunnikese ning edaspidi olen temaga suhelnud oma mõtetes ning süüdanud talle aeg ajalt küünla.

Ta oleks pidanud sündima 10-13. märtsi paiku.

Mitte keegi ei tea, mis saab peale surma, aga mul on omad teooriad ja mõtted, mis aitavad minul olukorraga toime tulla.

Ma usun, et Laura Mirtel läks nüüd oma vennakese juurde ja nad pole üksi. Ma usun, et neil on nüüd võimalus sündida uuesti, kehades, milles nad saavad kogeda täisväärtuslikku elu oma rõõmude ja muredega. Elada elu, kus nad saavad ennast väljendada, liikuda, neid mõistetakse, nad saavad armuda ja ka nende süda murdub. Neil on võimalus tegeleda hobidega, luua pere, süüa head toitu, südamest naerda ja südantlõhestavalt nutta. Need kõik suured ja väikesed asjad on need, mis annavadki elule selle värvi.

***

Me oleme nüüd Laurakest leinanud kaks kuud.

Kui vaadata leina faase, siis tänu eelnevale kogemusele ja pikale ettevalmistusele, jäi päris palju neist meie puhul ära.

Traditsiooniliselt on leina faasid muidu lühidalt sellised:

Šokk
Eitamine
Viha ja pettumus
Depressioon
Uue olukorra testimine ja katsetamine
Otsus ja kasvav optimism uue olukorraga toimetuleku õppimise suhtes.
Uue reaalsuse aktsepteerimine, õpitu üle järelemõtlemine ja inimesena muutumine.

Šokk oli meil küll. Ja koos sellega tuimus ning tunne, et miski ei ole enam tähtis. Ma ei suutnud mingi hetk väga midagi teha, isegi mitte sotsiaalmeediat scrollida, sest kõik need asjad, mis teistele inimestele korda lähevad, tundusid nii tühised. Mu standardid ja ootused iseendale olid väga madalal – maga ja söö regulaarselt.

Eitamist viha ja süüd meil pole olnud. Laurakese potentsiaalse surm oli meie elus igapäevane oht. Ja me teadsime ka miks. Süütunne tekkis korraks hoopis teise nurga alt – meie elu on nüüd nii palju lihtsam. Kui lihtsalt vaadata fakte. Aga mis hinnaga? Me olime arvestanud need Laura Mirteli eluga kaasnevad piirangud enda elu osaks. Nüüd kui neid enam ei ole, tundsime me ennast süüdi seda vabadust kasutades.

Vahest mõni vanem tunneb end süüdi, et tema “keha on katki” sünnitades teistsuguseid lapsi. Õnneks teadus on täna nii kaugele arenenud et (vähemalt meie) teame täpselt mis juhtus ja me ennast selles ei süüdista. Teame et kui meie kaks koos lapsi saame, tuleb neid rasedusi uurida, aga asi ei ole ei minus ega Jüris vaid meie kombinatsioonis. See on okei.

Ühe teooria järgi on siin faasis ka “kauplemine”. Leinaja võib endamisi mõelda, et oleks nõus kõike tegema ja kõik ohverdama, kui elu taastuks sellisena, nagu see oli enne kaotust. Ta võib avastada end mõtlemast “Mis siis, kui…” või “Kui ainult…”. (https://terveelukeskus.ee/lein/)

Me “kauplesime” need kauplemised tema elu jooksul juba ära. Meil läks aega, et aru saada tema diagnoosist ja leinasime juba ära idee “tervest ja tavalisest” elust. Jõuame taas sinna, et me lihtsalt teadsime juba et see hetk kunagi tuleb.

Võib-olla sobib siia faasi ka mõte, mis aegajalt ikka tuleb… Veider on mõelda, et ühiskonna silmis olen ma ühe lapse ema, kui südames on neid tegelikult kolm.

Depressiooni faasis seistakse silmitsi uue reaalsusega ja kogetakse kaotuse paratamatust. Esinevad tugev kurbus, meeleheide, väsimus, haavatavus, segadus ja hajameelsus, näljatunde puudumine, suutmatus nautida seda, mis varem valmistas rõõmu jne… Ma arvan et kuna meil oli “nii tugev ettevalmistus” jõudsime me siia kohe esimese paari päevaga. Eks see kõik lainetab siiani, aga intensiivsemalt kestis see esimesed paar nädalat.

Täna me endiselt õpime ja harjume oma uue reaalsusega. Vaikselt oleme jõudnud sinnani, et inimesed meie ümber ei tunne enam meiega suheldes ebamugavust. Ma ise sain aru, et ma leinangi ju elu, mis oleks pidanud olema elatud täiel rinnal. Kui mina nüüd ennast tagasi hoian ja leina tõttu oma elu ei ela, siis… mis selle kõige mõte oli?

****

Georg Martin leinab ka. Esimesed päevad oli palju samade küsimuste kordamist ja meie muudkui vastasime ja vastasime neid. Vahel tuleb neid veel ja me alati anname endast parima, et tema küsimustele vastata.

Tema otsustas, et Laurakene ei ole mitte pilve peal või vikerkaare taga vaid tema elab lillede sees. Sellest ajast on meil alati kodus lilli, et Laurakene meiega oleks.

Kuna rääkisime, et Laura Mirtel enam ei ole haiges kehas ja saab ehk kunagi võimaluse terves kehas uuesti elu elada, siis Georg Martin küsis “kas ta on nagu mina? jookseb, sööb ja räägib?”. Saades vastuse, et “ilmselt küll” otsustas Georg Martin, et Laurake on nüüd nelja aastane, nagu tema. Ja nüüd ta aegajalt räägib meile nii muuseas mida see neljaaastane Laurakene teeb. Tuleb välja et ka tema käib lasteaias ja ujumistrennis. Vahest katame laua ka talle, sest “ta ju oskab nüüd süüa”.

Ma olen kokku puutunud ka teiste peredega, kes on oma lapse(d) kaotanud ja ma saan aru, et vähemalt ühe terve lapse olemasolu teeb selle olukorra nii palju kergemaks. Mitte “vähemalt üks on alles” mõttega, vaid hoopis rutiini hoidmisega. Georg Martin on põhjus miks me peame kodust väljas käima, normaalse päevarütmi säilitama, ei saa päevapealt välismaale või kuhugi minema minna või päevi kuidagi ebaadekvaatses seisus veeta. Me vastame Georg Martini küsimustele je selle käigus töötame ka ise oma olukorda läbi. Tema reaktsioonid ja küsimused on lapselikult siirad ja ausad, ilma tabudeta. Proovime samamoodi temale ka vastata.

Laurakese ärasaatmine?

Me oleme noor pere ja meil ei ole veel juuri all. Meil ei ole oma hauaplatsi või maalapikest, mis oleks meile ja ka Laura Mirtelile tähenduslik. Nii me otsustasime jätkata selle sama mõttega, et Laurakene elab lillede sees.

Ma tellisin käsitööna valmistatud lillekasti ning kui soojemaks läheb, puistame tuha koos lillemullaga sellesse lillekasti. Kasvatame seal lilli ja Laurakene saabki osaks loodusest läbi lillede. Me adume, et tema osa mullas aja jooksul muudkui väheneb ja see ongi okei.

11 päeva peale Laurakese lahkumist toimus EV aastapäeva kontsert ja presidendi vastuvõtt, kus käis ka Jüri. Kontserdi üks osa oli “Mu isamaa on minu arm”: Selle loo viimane salm kõlab nii:

Su linnud und mull’ laulavad,

mu põrmust lilled õitsetad,

mu isamaa, mu isamaa!

Laura Mirtelist saavad lilled.

Ma tahan tänada kõiki, kes meie jaoks on olemas olnud nii Laura Mirteli eluajal kui ka peale seda.
Me oleme hoitud.
Aitäh teile!