13. veebruari õhtul lahkus meie seast meie tütar Laura Mirtel.
Ühest küljest on see kaotus täiesti ootamatu, teisest küljest on meid juba varem korduvalt selleks ette valmistatud.
Mõned olulised õppetunnid, mida Laura Mirtel meile andis:
1. Kuidas tunda rõõmu pisiasjadest
Kui Laura Mirtel oli kuuekuune ja juba teistest beebidest maha jäämas, küsiti minult: “Mida ta teha oskab?”. Ma ei osanud sellele küsimusele vastata, sest.. ega ta midagi teha ei osanudki. Ei tõstnud pead, pööramisest ja keeramisest rääkimata.
Kui paar kuud hiljem peale tõsist tervisekriisi Laura Mirtel ei osanud isegi mitte häält teha, sain ma tagant järgi aru, kui palju oskusi tal sel hetkel tegelikult oli. Ta oskas nutta, naerda, laliseda, kätega sai ise luti kätte ja mängis sellega… Sellest ajast alates rõõmustasime iga tema väiksemagi arengu üle. Iga jutustav või naerev hääl, mida ta tegi, tõi meile nii palju rõõmu.
2. On asju mida me saame muuta ja on asju mida me ei saa muuta
Lause, mida me oleme kuulnud sadu kordi. Aga ega me enne päriselt ei adu, kui me oleme silmitsi olukorraga mis päris-päriselt täiesti muutmatu on.
Me ei saa muuta geneetilist koodi. Meditsiin on väga kaugele arenenud, kuid Laurakest ei olnud kunagi võimalus päriselt lõpuni terveks teha.
Küll aga – kui on rahulolematusi oma töö, kodu, suhete, harjumuste, raha vms asjadega, siis need on kõik asjad, mida me saame muuta. Mõni muutus võib olla keerulisem, aga elus on väga palju mida me saame muuta. Rohkem, kui me arvame.
3. Tänulikkus
Ma olen nii tänulik, et me elame Eestis. Ma olen nii tänulik, et Laura Mirteli senine elu ei jäänud kordagi küsimuse taha “kas me finantsiliselt saame lubada, et me teda elus hoiame?”. Haigekassa kattis kõik kulud. Ma olen nii tänulik, et meil on võimalik teha geeniteste ja tuvastada milles on asi. Ma olen nii tänulik, et elan vallas, kus on toimiv tugiisikute süsteem. Ma olen nii tänulik, et Laurakene meie ellu tuli. Elus on palju asju, mille üle kurta ja mida saaks paremini, kuid ei tohi unustada seda kõike, mis juba on hästi!
Ma pean uskuma, et meie hinged peale surma saavad uue võimaluse. See mõte annab mulle tuge, sest nii tean, et Laurakesel on nüüd parem. Tal on uus võimalus tulla siia ilma tagasi terves kehas. Elada kvaliteetset elu kõikide oma murede ja rõõmudega. Ehk jõuab ta tagasi meieni, aga see on ka okei, kui ta liigub edasi. Me pakkusime talle oma parima ja oleme tänulikud, et ta meid sellega usaldas.
Kuidas meid toetada?
Laura Mirteli keeruline olukord ei ole olnud saladus. Tänu sellele on meil juba tekkinud teadmine, et meil on palju inimesi, kes meie peale mõtlevad ja on valmis toetama. See teadmine ise on juba suur tugi. Aitäh.
Laura Mirteli tee viis meid kokku paljude inimestega, kes on sarnases olukorras olnud. Ma tean, et meil on ka nende tugi, õlad ja telefonid. On olemas ka hingehoidjad ja psühholoogid nii haigla, valla kui harvikhaiguste keskuse poolt..
Me oleme hoitud. Me proovime esmalt navigeerida enda emotsioonides ja mõista, millist abi me vajame. Ning seejärel pöördume õigel hetkel õigesse kohta.
Toetada võite aga Laura Mirteli teist kodu – Mustamäel asuvat Tallinna Lastehaiglat.
Kogu beebide maja kollektiiv on justkui Laurakese teine pere ja paraku ka intensiivis tuntakse nime järgi ära, kellest käib jutt. Me oleme saanud palju abi ja tuge ning näinud, kuidas arstid ja õed on südamega lapse juures ja päriselt annavad endast kõik. Meile on tuge pakkunud ka harvikhaiguste keskus ja lastefond. Ka neid võite toetada ja meeles pidada.
Ärasaatmist me Laurakesele ei korralda.
Toimetame temaga ja tema mälestusega edasi nii, nagu ta terve oma elu veetnud on – väga kitsas pereringis.
Te saate anda Laura Mirteli elule suurema tähenduse, kui te võtate kaasa mõne nendest õppetundidest, mis ta meile andis. Elu on habras. Hinnake seda! Ja minge tehke kohe praegu midagi oma tervise heaks!
Laura Mirtel Käosaar 25.08.2021 – 13.02.2024
Keiti.blog 